Tarmo Noop ei jäta, enne kui saavutus käes

Teie esimene teenitud raha?

Olin kümneaastane, kui käisin kolhoosis kõplamas. Päevas teenisin 10 rubla. See oli lapse jaoks väga suur raha.

Kas kõplamas käimine oli kohustus või võimalus veeta oma suve aktiivselt?

See oli minu vanemate töökasvatus. Kuni keskkoolini pidin suvel vähemalt ühe kuu töötama, kas siis heina tegema, käima kõplamas või tegema maaparandustöid.

Kõrghariduse omandasite TPI majandusteaduskonnas tööstuse juhtimise ja planeerimise erialal. Mille järgi valisite eriala?

Nii nagu täna, oli ka tol ajal juhtimise eriala väga populaarne. Valisingi selle eriala sellepärast, et sinna oli majanduserialadest kõige suurem konkurss.

Esimene rahajoovastus?

Alates teisest kursusest läksin tööle restorani Carina, mis oli tol ajal üks moodsaimad restorane Tallinnas. Kuigi olin seal lihtne uksehoidja, teenisin väga hästi. Peamise teenistuse sain ennekõike tänu välismaalastele jootrahast, näiteks mantli selga aitamise eest sain viis marka. Päeva lõpuks sain rahavahetuse tulemusena kokku 500 rubla, mis oli sel ajal tavalise töötaja kuuteenistus.

Kas õppejõud teadsid, et töötate kõrtsis? Kuidas nad sellesse ametisse suhtusid?

Kuigi ma sellest koolis ei rääkinud, tuli see kiiresti välja. Tööl olles jäin lihtsalt õpetajatele, kes olid restorani tulnud, vahele. Pidin ju ka neile mantli selga aitama. Suhtumine oli muidugi väga negatiivne, sest sel ajal peeti üliõpilase töötamist kõrtsis taunitavaks.

Kui kerge oli loobuda kergest rahateenimise võimalusest uksehoidjana ja asuda erialasele tööle?

Ei saa salata ? tõesti korraks sähvatas peast läbi mõte, et milleks kõrgharidust üldse tarvis. Mind suunati pärast ülikooli lõpetamist 1991. aastal Tartu mööblitootmisettevõttesse Tarmeko ekspordi- ja imporditehingutega tegelema. Mu sissetulekud vähenesid uuel töökohal üle kümne korra. Õnneks sai mu eneseuhkus ja soov saavutada elus midagi enamat rahast võitu.

Juba aasta pärast vahetasite tööd ja asusite tööle Elva Tarbijate Ühistu kaubandusdirektoriks. Kuidas Teil õnnestus saada kohe juhiks?

Mul vedas ajastuga. Oli sotsialismi lõpp ja kapitalismi algus, kus vana teadmine enam ei lugenud. Ettevõtetel, kes tahtsid uues majanduslikus süsteemis ellu jääda, polnud lihtsalt muud võimalust kui võtta tööle noori, kes oleksid valmis viima läbi muudatusi. Mul polnud küll kogemust, kuid mul oli haridus ja teadmised, mida teistel ei olnud. Ja kuna ettevõtte oli raskes seisus, oli vaja muudatusi.

Olite noor ja ilma kogemuseta. Mis oli kõige raskem sotsialismiajastu inimestele selgeks teha?

Kõige rohkem nõudsid energiat tänase päeva mõistes elementaarsed asjad, näiteks see, et kõik kaupluse müüjad tänaksid ostjat peale ostu. Võib öelda, et mu karjääri jooksul pole veel mitte miski nii palju energiat võtnud.

Esimeste juhiaastate jooksul saite külge hüüdnime Teerull. Mis võib nende juttude taga olla?

See arvamus on loomulik, sest oli selline ajastu, mis nõudis radikaalseid muutusi ja igasugune muutus oli edasiviiv. Kuna aga meeskond oli sotsialismiajast ja neil puudus turukonkurentsis töötamise kogemus, siis tekitasid kõik uuendused umbusku. Selline jõuline käitumine tekitas paljudes pahameelt. Samas aga asi töötas, sest kahe aastaga õnnestus pankroti äärel olnud Elva Tarbijate Ühistu tõsta ETK süsteemis edukaimaks.

Kui 1998. aastal asusite juhtima Tartu Õlletehast, oli ettevõtte kahjumis, maine oli madal ning tehase edusse ei usutud. Miks soostusite sinna minema?

Mulle tehti otsepakkumine osaleda ja nägin selles suurt väljakutset. Oluline oli ka see, et ettevõttel olid uued omanikud, kes olid nõus ettevõttesse raha investeerima.

Esimese aasta jooksul vahetasite välja terve müügimeeskonna ja võtsite maha enamiku ettevõtte keskastmejuhte. Miks?

Esimese aastaga vahetus tõesti 95% müügimeeskonnast ja enamik tolle aja tippjuhtidest osalt minu ja osalt enda initsiatiivil. Ainsa juhina jäi ametisse tootmisdirektor, kes on tänase päevani ametis. Töötajate vallandamine on alati ebameeldiv, kuid teatud hetkel on see kõige kiirem viis, kuidas uut hingamist ettevõttesse süstida.

Olete olnud juhiametis kümme aastat. Kas selle ajaga on Teie juhtimisstiil muutunud?

Kui alustasin noore juhina, oli minu ülesanne panna sotsialismiajastu ettevõte tööle kapitalistlikus majandussüteemis. Kuna kogu meeskond oli vanast süsteemist, siis tuli mul neile öelda, mida teha. Kui varem olin rohkem enesekeskne ja olin sunnitud asju ise otsustama, siis nüüd olen meeskonnamängija.

Mida peate oma karjääri suurimaks saavutuseks?

A. Le Coqi ülesehitamist Eesti suurimaks joogitööstuseks.

Milline iseloomujoon on Teile juhiametis kõige enam kasuks tulnud?

Visadus. Ei jäta enne järele, kui olen oma eesmärgi saanud. Isegi trenni, mis on hobi, ei suuda teha naudinguga, vaid alati võistlen, et saavutada eilsest veelgi paremat tulemust.

Kas eelistate tehast juhtida oma laua tagant või osaleda aktiivselt protsessis?

Ettevõte ei saa olla edukas ja juht pädev, kui ta ei tea, mis tema ettevõttes toimub. Meie oleme moodustanud iga valdkonna eest vastutama tiimid. Igasse tiimi kuulun ka mina, mis välistab võimaluse, et juht ei tea, mis täna ettevõttes sünnib. Kõik tiimi liikmed on võrdsed, välja arvatud selles, et minul on ainsana vetoõigus.

Mis on juhitöös kõige olulisem?

Kõige olulisem on saada aru antud valdkonna eduteguritest, võime luua nende baasil tegevuskava ja ennekõike see täide viia. Tegelikult just täideviimise pool ongi kõige raskem.

Milline on kõige suurem viga või eksimus Teie juhikarjääri jooksul?

Suuri ämbreid ei olegi, on väiksemaid eksimusi. Üldjuhul on valed otsused tingitud kogenematusest, liigsest inimeste usaldamisest ja ka naiivsest lootusest, et midagi laheneb iseenesest ehk tegevusetusest.

Kas armastate palju lugeda?

Võiks öelda, et noorena ma ei lugenud palju, vaid tohutult palju. Ma lausa neelasin raamatuid, lugedes päevaga vabalt 300 lehekülje pikkuse raamatu läbi. Sinna nahka läksid ka mu silmad. Nüüd pole lugemiseks eriti aega.

Te olete olnud kümme aastat juht, kuulute mitme ettevõtte nõukogusse, Teil pole mitte üheski firmas osalust. Kas Te pole kunagi mõelnud lõpetada töötamist teiste jaoks ja luua oma firma?

Eks elu näitab. Täna aga on olen tegevjuhi ametiga nii hõivatud, et esiteks pole aega. Aga mis veel olulisem, pole ka motivatsiooni teha enda firmat.

Siiski olete ise oma rahade eest ühe firma asutanud. Mis firma see oli ja mis sellest sai?

See oli selline missiooniprojekt. Krooniaja alguses asutasin Elvasse jõusaali, et oleks koht, kus trenni teha. See töötab tänaseni, kuid juba ammu andsin selle tasuta üle.

Millist sporti Te harrastate?

Olen elu aeg tegelenud kulturismiga, mänginud korvpalli ja käin jooksmas.

Olete lõpetanud ka muusikakooli. Kas pill seisab nurgas või jääb juhitöö kõrvalt aega ka pillimänguks?

Pilli nurka pole visanud. Üldiselt mängin oma lõbuks. Aga on ka avalikke esinemisi. Näiteks veel eelmine aasta oli meil ärimehe Rein Kilgiga üks avalik projekt ning üks aasta mängisin Tartu turunduskonverentsil.

Mida soovitate inimestele, mida peaks tegema, et olla edukas?

Oluline on tahta ja ka üritada saavutada paremat. Oluline on ka initsiatiivi võtmine, need inimesed hakkavad silma ja saavad ka edutamispakkumisi.

Pea lõikas Tarmol juba kooliajal. Aga sel ajal keegi ülemäära õppimisega ei rabelenud, koolis oli lihtsalt mõnus toimetada. Meie pooleldi põrandaaluses punk-rock-heavy-bändis mängis ta klahvpille.

Veidi hiljem, ülikooli ajal, nägin temas süvenemas kahte joont, mida tänapäeval juhtide juures tikutulega taga otsitakse: esiteks tema võime sundida end õppima ning teiseks suutlikkus asjad lõpuni ära teha ? execution!

Ta asus õppima lisaks tavaprogrammile välismajandust ajal, mil üleilmse äri ja euroliidu mõisted olid enamiku jaoks vägagi ähmased. See, et takistused teda asjade ärategemisel ei heiduta, näitas ta siis, kui osales esimese korraliku jõusaali rajamisel kodulinnas Elvas. Seda ajal, mil tuli endale selgeks teha, mida jõusaal üldse tähendab ning kuidas praktiliselt ilma rahata midagi sellist kõigest käepärasest valmis teha.

Ning kõike seda, mis talle meeldib, naudib ta täiega ? olgu see siis kas uue toote juurutamine või hea pidu. Aga kestku see pidu kas või päikesetõusuni ? tema puhul ei ole see vabanduseks, et jätta tudengeile lugemata varem väljalubatud varahommikune loeng.