Rapa Nui ? saladuslik saar maailma lõpus

Oma praegusest emamaast ehk 1888. aastal saare annekteerinud T?iilist jääb umbes Muhumaa-suurune Vaikse ookeani saar enam kui 3500 kilomeetri ja ? sõltuvalt tuule suunast ? ligi viie lennutunni kaugusele. Lähim püsielanikega (kuid neidki on vaid poolsada) saar Pitcairn asub 2250 kilomeetrit eemal.

Osaliselt ongi see kaugelolek katnud Lihavõttesaare mineviku paksu müstikalooriga. Kuigi tänaseks on saart uurinud kümned ekspeditsioonid ning teadlased on püstitanud arvukalt hüpoteese, pole teada ei põliselanike päritolu ega ka nende tähelepanuväärse tegevuse motiivid. Kas nad tulid Polüneesiast või Lõuna-Ameerikast? Millal see juhtus? Miks ja kelle auks kaeti saar tohutu suurte inimkujudega ning miks need seejärel kummuli lükati ja lõhuti?

Me teame, esialgu sajandi, hiljem ka kümnendi täpsusega tänu saart külastanud kuulsate meresõitjate (Jacob Roggeween, James Cook, Otto von Kotzebue, Mikluhho-Maklai jt) märkmetele, et saarerahva arv on kõikunud saja- ja tuhatkonna vahel ning et 18. sajandi algul olid kivikujud ehk moaid püsti, 50 aastat hiljem aga juba pikali.

Igaüks, kes soovib saare ajaloost ja tänapäevast rohkem teada saada, peaks lugema läbi mõne Thor Heyerdahli teose või laskma end kanda Uku Masingu raamatusse jõudnud mõtetest. Kui aga saabute saarele, siis on käik kohalikku muuseumi kohustuslik. Lisaks muule on võimalik talletada oma nimi külalisteraamatusse ning otsida sealt näiteks varem saart külastanud eestlasi.

Täna asustab Lihavõttesaart üle 4000 püsielaniku, kelle hulgas on nii pärismaalasi, t?iillasi kui ka Euroopa päritolu rahvast. Moaid on püsti upitatud, Jaapani ja teiste rikaste riikide raha toel käivad ulatuslikud renoveerimistööd. Igal aastal saart külastavad ligi 25 000 turisti muudavad maailma eraldatuimat paika üha enam enda näo ja tahtmise järele. Hobuste asemel on autod ja viietärnihotell pakub jõukale turistile kõiki mugavusi. Ehk nagu kirjutab maailmarändur Tiit Pruuli oma Lennuki-reisiraamatus: ?Müüt, mis sellele saarele ta ainukordse aura lõi, ta ka hukutab.?

Õnneks on hukk veel väga kaugel ning erinevalt Prantsuse Polüneesia prügikasti häbiväärset nime kandvast Tahitist on Lihavõttesaar kindlasti väärt iga krooni, mis sinna lendamiseks ja seal elamiseks kulutada tuleb. Otse loomulikult kaitsevad saart kõikvõimalikud muinsus- ja muud seadused ning Coca-Cola agressioon piirdub selle toote kättesaadavusega kohalikus kaupluses. Saarel on internetiühendus, paljude rõõmuks ja ehk ka osade kurvastuseks.

Lihavõttesaare kaubamärgiks on saanud tardunud vulkaanilisest tuhast tahutud inimkujud ehk moai?d, mis vaatavad paari kuni paarikümne meetri kõrguselt merele. Saare külastajatele on Rano Raraku mäe jalamil avatud omamoodi moai?de vabrik ehk siis mäe see külg, kus kujusid ilmselt valmistati ning hiljem mööda saart laiali viidi. Kuidas viidi, ja mis veelgi tähtsam ? kuidas need mitmeid tonne kaaluvad kujud püsti tõsteti ? ei ole tänini päris selge. Mäenõlv pakub täna imposantset vaatepilti paarikümnest mere suunas teed alustanud kivimehest. Mõni on justkui põlvili vajunud, mõni ninali kukkunud, paljud aga vapralt poolel teel. Ainuüksi vaade sellele moai?de kangelaslikule retkele väärib sõitu kaugele saarele.

Kujud, mida on erinevatel hinnangutel säilinud ligi 800, püstitati tõenäoliselt kadunud esivanemate auks ning paljude all on matmispaigad. Esimeste moai?de vanuseks hinnatakse enam kui tuhat aastat.

Sellist nime kannab saarekese suurim ja tegelikult ka ainus asustatud punkt. Suure küla mõõtu asunduses on kümmekond poodi ja sama palju toidukohti, lisaks ka muid teenindusasutusi. Üks kirik, üks ööklubi. Turismibürood ja autorendifirmad. Paljud püsielanikud on rajanud oma maja hoovi talutava mugavusastmega öömaja kümnekonnale külalisele. Kogu kohalik infrastruktuur on turismi teenistuses, mille üheks märgiks on ka suur hulk suveniirimüüjaid.

Turismisektoriga konkureerib mingil määral kalapüük, mis kahjuks ei tähenda maitsvate kalaroogade rikkalikku valikut kohalikes toidukohtades. Üheks erandiks on jahisadama lähedal asuv spetsiaalne kalarestoran, kus lisaks maitsvale toidule toodi lauale ka jahutatud valge vein ja ettekandja teatas rõõmsameelselt, et ta teab Eestit väga hästi. Nimelt olevat ta lugenud väga ilusat ajalooraamatut, mille üheks tegelaseks oli Vene tsaariga abiellunud Eesti printsess.

Linna peatänava ääres asuv postkontor meenutab kangesti mõne Eesti väiksema asula bussijaama. Klaasideta aknad tagavad kliimakohase õhkjahutuse, plekiga üle löödud lauakesel saab sugulastele ja tuttavatele soove kirja panna. Kaardid on saadaval komplekti- ja ühekaupa. Eriteenusena lööb postiametnik mõõduka tasu eest mõnele kaasasolevale paberitükile või näiteks passi ühe või koguni mitu suurt saareriigi tunnustega templit. See on tegelikult marsruudi talletamise seisukohalt ju päris oluline, kuivõrd saarele saabudes mingit passikontrolli ei ole.

Paraku polnud 24. veebruaril 2004 Hanga Roa postkontoris kirjutatud, margistatud, tembeldatud ja teele saadetud postkaardid veebruari keskpaigaks veel Eestisse jõudnud. Ilmselt tuuakse posti aerupaadiga.

Anakena rand. Päikese- ja rannamõnusid hindavaid turiste võib kurvastada teadmine, et Lihavõttesaar pole klassikaline rannaparadiis. Veidi liialdades võib väita, et tegu on hõreda taimestikuga vulkaanilise kaljusaarega. Surfamiskohti on see-eest küllaga. Ranna mõõdu annab tegelikult välja vaid saare põhjaosas, Hanga Roast ligikaudu 18 kilomeetri kaugusel paiknev Anakena rand. Õnneks viib sinna heas korras asfalttee.

Tapati festival. Lõunapoolkera südasuvel ehk jaanuarist veebruarini korraldatakse Lihavõttesaarel traditsioonilist Tapati rahvakunstifestivali. Iga tõeline Lihavõttesaare kultuuri sõber tahab just sel ajal seal olla, mis paraku tähendab väljamüüdud lennukeid, täis öömaju ja kõrgemaid hindu. Aga kui plaanid aegsasti peetud, siis saab osa ligi kuupikkusest tantsu- ja laulupeost, rääkimata erinevatest jõukatsumistest traditsioonilistel spordialadel, näiteks palmitüvest vannis võidu vulkaani nõlva pidi alla kihutamisest.

Erinevalt Thor Heyerdahlist ja Tiit Pruulist ei olnud mul laeva, millega saarelt lahkuda. Mul oli lennukipilet, mis tagas reisiõiguse vaid vabade kohtade olemasolul. Paraku lõppes T?iili koolides suvevaheaeg ja mingil põhjusel tabas ka paljusid saareelanikke igatsus mandri järele just sel päeval, mil kavatsesin tagasi Santiagosse lennata. Ma ei näinud Mataveri lennuvälja hoones küll kusagil silti, mis lubaks teenindada kohalikke elanikke eelisjärjekorras, kuid registreerimisaja lõpuks oli neid check-in?i leti juurde kogunenud sellisel hulgal, mis andis põhjuse kahtlustada massilist väljarännet. Loomulikult ei ole ka suurim Boeing kummist ning kokkuvõttes tähendas see mulle vähemalt kaht lisapäeva maailma eraldatuimas paigas.

Mistõttu võin kõigile reisimeestele anda nõu: kui te ei ole just Polüneesia kultuuri väga suur austaja, moai-uurija või end võlausaldajate eest peitev läbikukkunud ärimees, siis piisab Lihavõttesaare nautimiseks neljast päevast. Kuus päeva läheb juba paljuks.

Autor: Olari Koppel