Riik mõistlikule dieedile

Eelarvepoliitika aluspõhimõtted peavad meid aitama tulla toime rahvastiku vananemise probleemidega, tagama Eesti konkurentsivõime ja hoidma riiki eurokursil. Nende eesmär-kide saavutamine on suur välja­kutse eelarvepoliitika kujundamisele järgnevaiks aastaiks.

Oleme headel aegadel käitunud arukalt, nii et majanduse kahaneva tsükli surved pole erilisi probleeme kaasa toonud. Meie tasakaalustatuse ja ettevaatavuse poolest üle Euroopa tunnustatud eelarvepoliitika on taganud stabiilse Eesti krooni ja majanduskasvu, madalad intressimäärad, kontrollitava inflatsiooni ja välisinvesteeringute sissevoolu. Sain sellele kinnitust ka 17. veebruari Euroopa Liidu rahandusministrite nõukogus, kus arutati Eesti konvergentsiprogrammi. Oleme õigel kursil, tagamaks riigi pikaajalist arengut.

Me ei saa kulutada rohkem, kui meil on tulusid, peame hoidma valitsussektori koondeelarve soovid ja võimalused tasa­kaalus. See piirang ei luba meil kulutusi finantseerida defitsiidiga, laenude või reservide kasutamise kaudu. Katsed hüpata kõrgemale oma varjust lõpevad valusalt.

Tulevikus on neid, kes makse maksavad, aina vähem ja neid, kes riigilt teenuseid ja tuge ootavad, aina rohkem. Seega on täna uute laenude võtmise või riigi reservide vähendamise toel elamine lühinäge-lik ning sellise koormuse asetamine tulevastele põlvedele on ebaeetiline.

Keeruline on püsida majandus- ja rahaliidu majandus­poliitiliste konvergentsikriteeriumide piirides, kui tekitame valitsussektori kulutuste kasvuga majanduses täiendava nõudluse. See toob endaga paratamatult kaasa tarbijahindade kallinemise ja kaubandusbilansi defitsiidi suurenemise. Valitsussektori kulude suurendamine lükkab meid eurokursilt maha. Kindlasti kaasneb riigi finantspositsioonist loobumisega ka riigi reitingu langus. Nii on see juba juhtunud näiteks Kreekas. Interssimäärad kasvavad ja laenuraha kallineb. Kõik see mõjutab negatiivselt riigi konkurentsvõimet.

Me ei saa avalike kulutuste täiendavaks finantseerimiseks suurendada üldist maksukoormust. Peame selle soovi täitmiseks pingutama. See on eeldus uutele töökohtadele ja suuremale heaolule.

Tööjõu maksukoormus peab langema, nagu kokku lepitud. See on maitseküsimus, kas see toimub tulumaksumäära vähendamise või maksuvaba miinimumi suurendamise kaudu. Makrovaates on lõpptulemus tööjõu maksukoormuse alandamisele üks.

Avaliku sektori kulude kasvatamise ainus võimalus on suurendada ühiskonnas loodavat lisaväärtust poolest ELi keskmisest oluliselt kõrgemale.

Tootlikkus paraku ei kasva kiiresti. Selleks, et oleks neid, kes erasektoris tegutsevad, tuleb seada karmid piirid avalikule sektorile. Täna on 620 000 töötegijast kolmandik hõivatud avalikus sektoris. Me ei saa enam suurendada teenistujate arvu, vaid asutused peavad leidma seestpoolt võimalusi teha sama rahaga rohkem.

Olen ühe abinõuna püstitanud kõigile ministritele 2006. a eelarve koostamisel eesmärgi vähendada valitsemisala tegevuskulusid vähemalt 4% võrra. Eelarve koostamisel peame lähtuma 56,7 miljardi kroonisest tuluprognoosist. Kavandades eelarvekulud sellisele tasemele, saan rahandusministrina olla kindel, et riigieelarve kulude osakaal rahvuslikust rikkusest jääb 2004. a tasemele.

Eesti erinevad valitsused ja Riigikogu koosseisud on läbi aastate koormanud riigiaparaati aina uute ülesannetega. Iga uus pügal seaduses tähendab, et keegi peab seda täitma või selle täitmist jälgima. Ma arvan, et on viimane aeg olemas­olev õigusruum üle vaadata ja lõpetada selliste asjade tegemine, millest maksumaksjale on pigem tüli kui tulu. Tüli tähendab aga kulu. Näiteks Hollandi kolleegid on välja arvutanud, et tarbetu halduskoormuse vähendamine annaks efektina SKP kasvu kuni 4%. Eesti puhul tähendaks selline proportsioon enam kui 2,2 miljardi krooni eest täiendavat rahvuslikku rikkust aastas.

Tänaseid tegevusi saame teha targemini, pakkuda odavamalt avalikke teenuseid, seejuures ka inimestele mugavamalt. Jumekas näide on siin e-maksuamet. Organisatsioon on muutunud efektiivsemaks ja saab maksta tulemuslikumat tööd tegevatele ametnikele paremat palka ja seetõttu ka tööle võtta paremaid spetsialiste.

Kindlasti on asutusi, kus juba töötatakse viimase piiri peal ja enam kokku hoida pole võimalik. Riigis tervikuna aga pole see nii. Varem toimus iga aasta lõpus nn kuluralli. Peale seda, kui andsime asutustele võimaluse osa kasutamata rahast kanda üle järgmisse aastasse, kanti üle miljardeid kroone ehk kaugelt enam kui eesmärgiks seatud 4% tegevuskuludest. Seega kulusid on võimalik vähendada, kui on laiem poliitiline tahe.

Selline mõistlik dieet, mis suunab ministreid loobuma mittevajalikest asjadest ja piirama vähem olulisi tegevusi, annab riigile uut värskemat hingamist, jõudu tegeleda sellega, millest maksumaksjale on tegelikult kasu, ning maksumaksjale rohkem võimalusi oma asjadega tegelemiseks. Ning tuleva aasta eelarves tuleb kokku leppida juba nüüd. Eesti usaldusväärsusega mängimine on liiga kõrge hind kohalike valimiste lubaduste täispuhumiseks.