Riigikontroll pöördus Keila valla tehingute asjus politseisse

Keila vallavalitsus müüs 2000. aastal ühele osaühingule maha hoone, misläbi sai ostja õiguse erastada hoone juurde 23,4 hektarit mereäärset maad.

Samuti informeeris Riigikontroll rahandusministeeriumi ja riigiprokuratuuri erakorralise auditi tulemustest, millest nähtub, et riik on saanud Keila vallavalitsuselt tüssata, sest ligi miljon krooni riigi raha kulus vallas muuks, kui see oli antud.

Riigikontroll leiab ka, et auditi käigus üritas ka Keila praegune vallavalitsus audiitorit eksitada ning vallavanem Lea Papp andis Riigikontrollile teadvalt väärinformatsiooni, mistõttu võiks Keila vallavolikogu (esimees Tiit Mae) kaaluda tema vastutusele võtmist. Auditi käigus koges Riigikontrolli audiitor vallavalitsuse tõrksat suhtumist kontrollimisse ja katseid tekitada audiitoril väärat ettekujutust.

Riigikontrolli audit sai alguse Keila valla elanike kirjast, kus nad avaldasid kahtlust, et Keila vald on kasutanud 1999. ja 2000. aastal erastamisagentuuri kaudu riigilt saadud raha vääralt. Keila vald sai riigilt raha varem sõjaväele kuulunud rajatiste korrastamiseks Keila-Joal ja Kloogal ning Laokülas kahe elamu ning laohoone ümberehitamiseks turva- ning sotsiaalmajadeks.

Tegelikkuses vallavalitsus Laokülas mingeid töid ei teinud, kaitseministeeriumilt saadud hooneid pole vald kasutanud. Riigilt saadud 910 000 krooni kulutas vallavalitsus väidetavalt selleks, et täiendavalt rahastada Karjakülla sotsiaalmaja rajamist. 'Kahtlematult on vallal praegu Karjakülas vallale vajalik sotsiaalmaja, kuid see ei tee olematuks fakti, et riigilt selle jaoks raha saamisel esitati erastamisagentuurile valla kavatsuste kohta teadvalt väärat infot,' ütles auditi läbiviimist juhtinud Riigikontrolli peakontrolör Olav Lüüs.

Kuna vallavalitsus ei kasutanud seda 910 000 krooni selleks, milleks raha küsiti ja anti, tegi Riigikontroll rahandusministeeriumile ettepaneku kõne all olev summa vallalt riigile tagasi nõuda. Vald ei oleks riigilt seda raha saanud, kui oleks olnud teada, et see läheb muule objektile lisarahaks.

Selgitades, kuidas vald riigilt saadud raha Karjaküla sotsiaalmaja ehitamiseks kasutas, pidi Riigikontroll nentima, et vallavalitsuses olevate dokumentide järgi pole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, milliseid töid kui suures mahus objektil töötanud firmad tegelikult tegid ja kas tööd, mille eest neile seoses selle objektiga maksti, ka tegelikult sellel objektil tehti. Selle selgitamist võimaldavaid dokumente Riigikontrollile ei esitatud, vallavalitsuse töötajate sõnade kohaselt olevat enamus neist kaduma läinud. Vallavalitsuse liige, kes sellel objektil sisuliselt projektijuhi ülesandeid oli täitnud, andis audiitorile selles osas ebamääraseid, kohati ka eksitavaid selgitusi.

Riigikontrolli avalike suhete teenistuse juhataja Toomas Mattson märkis, et kuna Riigikontrollil pole õigust täismahus omavalitsusi kontrollida, ei saa Riigikontroll võtta ka mingit seisukohta Keila valla elanike seas levinud kahtluste kohta, et osa ametlikult sotsiaalmaja ehitajatele makstud raha eest võidi teha töid ka mõnel eravalduses oleval objektil.

Riigikontroll taotleb keskkriminaalpolitseilt uurimist, et saada selgus tehingu asjus, mis Keila vallavalistus tegi 2000. aastal. Riigikontroll palub selgitada, kas Keila vallavalitsusel oli seaduslik õigus üks mere ääres olev hoone laohoonena müüa, misläbi sai ostja õiguse erastada hoone juurde 23,4 hektarit mereäärset maad. Riigikontroll soovib teada, kas neis tehinguis on kuriteo tunnuseid.

Auditi alustamisel ja ajal kinnitasid Keila vallavalitsuse juhid Riigikontrollile, et elektroonikatoodete ladu, mille vald kaitseministeeriumilt sai, asus samas kohas, kus elamudki, mis olid ehitatud nimelt selles laos töötanud sõjaväelaste majutamiseks. Vallavalitsus kavatses selle hoone aluse ja hoonet ümbritseva maa võõrandada, hoone oleks läinud maaomanikule tasuta, koos maaga. Kuid auditi lõpus aruande eelnõu kohta esitatud arvamuses väitis vallavalitsus, et kõneallolev laohoone asuvat hoopis teises kohas, mitu kilomeetrit eemal mere ääres, ning see olevat juba 2000. aastal müüdud, kooskõlas vastavasisulise vallavolikogu otsusega. Seega kinnitab vallavalitsus, et kõneallolevate elamute juures asuvat laohoonet (suur, hästi säilinud konstruktsiooniga, terve katusega hoone) kaitseministeerium polegi temale üle andnud.

Keila vallavalitsuses olevatest dokumentidest ja ka volikogu dokumentidest ei selgu, kus täpselt Laokülas asus laohoone, mille volikogu 2000. aasta veebruaris võõrandada otsustas. Ei Laokülas asuvad elamud ja nende juures asuv endine elektroonikaladu ega ka Laokülas mere ääres asuv hoone pole kunagi valla raamatupidamises valla varana arvel olnud.

Et Kaitseministeeriumile kuulus Laokülas vaid üks laohoone, ja see oli elamute juures olev elektroonikaladu, sai vallavolikogu 2000. aasta veebruaris teha otsuse vaid selle laohoone kohta, ja vallavalitsuse väide, et volikogu otsus käsitleb mere ääres asuvat hoonet, ei saa olla tõene. Riigikontrolli arvates rakendas Keila vallavalitsus volikogu otsust laohoone võõrandamise kohta mere ääres asuva hoone (ehitisregistris olevatest joonistest nähtub, et see polnud ladu, vaid elamu) valla varana seadustamiseks ning laohoonena müümiseks.

Riigikontrolli arvates ei olnud Keila vallavalitsusel volikogu otsuse puudumise tõttu seaduslikku alust Laokülas mere ääres asuva hoone võõrandamiseks. Volikogu ei oleks saanudki selle hoone kohta otsust teha, kuna see ei kuulunud vallale, peremehetu varana pidanuks see kuuluma riigile. Hoone väärtus pole ilmselt suur, küll aga on väga väärtuslik maa, mis tema juurde ostueesõigusega saadi. Mere ääres oleva hoone (katastriüksus 'Puhkerand') laohoonena ostis OÜ Caparison, kes omakorda müüs selle oma osanikule. Selle isiku palvel muutis vallavalitsus hoone kasutusotstarbe laohoonest elamuks, ja lubas hoone omanikul eelisostuõigusega erastada 23,4 hektarit mereäärset maad. Hoone vallalt ostnud isik selle märtsis 2001 ehk 11 kuud pärast 400 000 krooniga ostmist selle elamuna ka müüs.