Ministeerium taastab ENSV metsakoodeksit

Keskkonnaministeeriumis valminud uue metsaseaduse eelnõu meenutab oma ideoloogialt nõukogudeaegset metsakoodeksit, millega riik kirjutas kõik metsas tehtavad toimingud metsamajandajale ette. Praegu, kui üle poole metsadest on eraomandis, on selline lähenemine ilmne ülepingutamine. Seaduse koostajad on justkui unustanud, et elame juba 14 aastat riigis, kus eksisteerib eraomand ning valitsevad turumajanduslikud suhted, et põhiseadus sätestab omaniku õiguse oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Eesti taasiseseisvumise järel muutus kurss käsumajanduselt turumajandusele. Ka metsanduses tehti nii ja 1997. aastal Riigikogus heaks kiidetud metsapoliitika järgi pidi metsas toimuvat reguleerima põhiliselt kaks mehhanismi ? turg ja seadusest tulenevad kitsendused.

Raiete tegemisel peab metsa­omanik lähtuma metsa parameetritest ? ei tohi raiuda liialt noori puid, enne lageraiet peab mets olema saavutanud küpsuse, hooldusraietel ei tohi raiuda puistut liiga hõredaks, raiesmiku kõrvale ei tohi kohe teha uut raiesmikku ning tuleb kinni pidada looduskaitselistest piirangutest. Kui parameetrid võimaldavad raiet teha, hakkab toimima turg: omanik teeb raiet ja tuleb puiduga turule siis, kui see on talle sobilik.

Eelnõu järgi hakkab enamiku asjade üle otsustama ametnik, kes saab teha leevendusi, samas võib ta mitte lubada seadusega lubatud tegevusi. Kui seni võis eraomanik oma metsas teha kõike seda, mis polnud seadusega keelatud, siis eelnõu järgi tohib omanik teha vaid seda, mida ametnik lubab.

Ei saa väita, et meie metsanduses oleks asjad 100% korras, et seadust ei tuleks kohendada. Kuid enne seda tulnuks analüüsida, mis ja miks metsas toimub, millised on tõhusaimad meetmed puuduste kõrvaldamiseks. Eelnõu keskendub tagajärgedega võitlemisele, põhjuste likvideerimise asemel tekitab neid juurde. Näiteks metsa­uuenduse tagatisraha rakendamisel suureneb kinnistute müük, hakatakse tegema metsamajanduslikult valesid raieid, luuakse võimalused korruptsiooni tekkeks ja soodustatakse variisikute kasutamist. Ametnikud saavad suured volitused omanike tegevuse ja raha üle otsustamisel.

Absurdne on keskkonnakahjude arvestamine ja karistuste määramine. Metsaomanikku saab karistada isegi selle eest, kui ta istutab oma metsa puid keskkonnateenistuse loata. Kui omanik teeb raiet, mis seadusega on küll lubatud, kuid mis on ametnikul jäänud majandus­kava kehtestamisel kirjeldamata, tekitab omanik keskkonnale kahju. Sellises kontekstis keskkonnakahju arvestamist teistes ELi riikides ei tunta.

Uue seaduse praegusel kujul vastuvõtmine tähendab taganemist senisest metsapoliitikast, suuremat bürokraatiat, riigieelarve kulude märgatavat kasvu ning suuremaid omanike ja ettevõtete kulusid.

Autor: Andres Talijärv