Maksuamet näitab füüsilise isikuga suheldes jõudu

Maksumenetluses tuleb sageli ette olukord, kus maksuhaldur samastab füüsilise isiku maksude tasumise õigsuse kontrollimise õiguslikud alused juriidilise isiku suhtes läbi­viidava maksurevisjoni reeglitega. Seejuures jätab maksuhaldur arvestamata maksukorralduse seadusest tulenevad olulised erisused füüsilise isiku maksusumma määramisel.

On tavapärane, et maksuhaldur soovib füüsiliselt isikult teavet nt ühel konkreetsel kalendriaastal tehtud majandustehingute kohta ning alustab vastava korralduse alusel nn üksikjuhtumi kontrollimist. Maksukohustuslase jaoks on ilmselt harjumuspärane, et selline üksikjuhtumi kontrollimine võtab maksuhalduril põhjendamatult palju aega. Kuid veelgi enam, mõne kuu, aasta või isegi mitmete aastate pärast võib tulla ette olukord, kus maksuhaldur mitte ei otsusta üksikjuhtumi kontrollimist lõpetada, vaid hoopis täiendavalt kontrollida ka sama füüsilise isiku varasemate kalendriaastate maksude tasumise õigsust.

Maksukohustuslasest füüsiline isik ei ole üldjuhul aga maksu kinnipidaja ega tegutse ettevõtjana, mistõttu ei saa maksukorralduse seaduse järgi sellise isiku suhtes maksurevisjoni teostada. Erinevate maksuperioodide kontrollimist ei saa aga kuidagi enam nimetada üksikjuhtumi kontrollimiseks.

Vaatamata sellele puutuvad paljud füüsilisest isikust maksukohustuslased kokku aastaid kestva maksude tasumise kontrollimisega, mille käigus maksu­haldur kontrollib just maksuperioode ning erinevaid majandustehinguid.

Teisisõnu kasvab füüsilise isiku konkreetse ühe majandustehingu üksikjuhtumi kontroll praktikas sageli maksurevisjoniks, mis on vastuolus maksukorralduse seaduse ja maksu­õiguse üldpõhimõtetega.

Lisaks füüsilise isiku maksurevisjoni keelule on praktikas teiseks oluliseks küsimuseks füüsilise isiku maksusumma määramise aegumine ja aegumise peatumise võimalikkus. 7. märtsi Äripäevas ilmus artikkel tahtluse tõendamisest maksumenetluses (?Maksuamet peab tahtlust maksumenetluses tõendama?). Selle artikli autor jõudis õigele järeldusele, et maksukohustuslase tahtluse tõendamiskoormis maksusumma määramisel lasub maksuhalduril. See omakorda tähendab, et kui maksuhaldur ei suuda maksukohustuslase tahtlust tõendada, ei saa ka maksusummat määrata pärast kolme aasta möödumist maksudeklaratsiooni esitamise kuupäevast. Viidatud põhimõtted pole erandiks ka füüsiliste isikute maksustamisel.

Samas sätestab maksukorralduse seadus ka aegumise peatumise õiguslikud alused. Muuhulgas on üheks aluseks maksurevisjoni aeg ? alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjonitulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani või maksukohustuslasele revisjoni­akti tutvustamise päevani, kui revisjoni tulemusel haldus­akti ei anta.

Allakirjutanu on seisukohal, et erinevalt juriidilisest isikust ei saa füüsilise isiku puhul rääkida maksusumma määramise tähtaja aegumise peatumisest seoses füüsilise isiku maksude tasumise kontrollimisega. Maksuhaldur saaks tugineda aegumise peatumisele vaid siis, kui seadusandja oleks selge sõnaga sätestanud aegumise peatumise mehhanismi ka üksikjuhtumite kontrollimiste suhtes.

Seadusandja ühene ja selge mõte seisneb seega selles, et füüsiliste isikute suhtes peab maksuhaldur maksu­summa määramise menetluse viima maksuotsuseni hiljemalt kolme aasta jooksul maksudeklaratsiooni esitamisest.

Erandina on kuueaastane periood mak­su­summa määramiseks võimalik vaid juhul, kui füüsilise isiku suhtes on tõendatud tahtlus maksude tasumisest kõrvalehoidmises.

Kokkuvõtteks ei saa jätta märkimata, et füüsilise isiku suhtes jõupositsioonil olev maksuhaldur siin nimetatud põhimõtteid praktikas ei järgi ning füüsilise isiku suhtes tehtud maksuotsus on tihti maksukorralduse seadusest tulenevate maksumenetluse reeglitega vastuolus.

Autor: Erki Kergandberg