Neitsilik värskus annab ?Suveöö unenäole? imejõu

Istun mugavas diivanis ja kuulan, kuidas Dmitri Demjanov räägib hea toidu valmistamise saladustest. Räägib nii, nagu poleks varem keegi teda viitsinud kuulata või oleksin mina viimane võimalik kuulaja.

Klassikaline köök ja traditsioonilised maitsed, kodumaine päritolu ja midagi veel ning lõpetab siis lausega: ?Kõik see tuleb aga välja alles siis, kui kokal on kasutada värske, neitsilik tooraine.?

Kõik loksub korraga paika ja ma saan aru. Silmad löövad särama ja suu vajub naerule. Ehkki nii pole viisakas, jätkub mul järgmistel hetkedel mõtteid ainult teatrist.

Draamateatri väikeses saalis ootab vaatajat midagi värsket ja puhast. Oh ei, mitte midagi revolutsioonilist, mitte midagi sellist, mis purustaks müüre ja nihutaks silmapiiri. Mõtlen lihtsat ja head teatrit. Ilma uuenduste või pöörasusteta.

Shakespeare on teatrikavasse üsna kindel lisandus, esiteks saab nii täita rea, mis ootab teatri repertuaari klassikat, teiseks annab see kindla koguse külastusi gümnasistide arvel ning toob kohale ka noored armunud. Sest kutse tulla Shakespeare?i vaatama kõlab igatahes uhkelt. Rääkimata siis veel ?Suveöö unenäost?, ühest armastatumast inglise klassiku komöödiast.

Küllap oleks etendus just nendel põhjustel vaatamata jäänud, kui poleks ühte aga, mis hiljem osutus otsustava tähtsusega detailiks. Nimelt mängivad seda Priit Pedajase lavastatud etendust noored, lavakunstikateedri 22. lennu tudengid. Ja noortele tuleb ju võimalus anda.

Saadud krediiti 22. lend kurjasti ei kasuta. Pakub hoopis suurepärase ja nauditava vaatemängu. Lihtsa ja vaataja fantaasiat nõudva lavakujunduse abil saab rõhutatud selle etenduse kõige olulisem detail. Värske, lausa neitsilik tooraine, mille Pedajas seob osavalt kokku hästi dünaamiliseks ja elegantseks tervikuks.

Muidugi on oma osa ka selles, et ?Suveöö? ongi väga särtsakas ja nooruslikult vitaalne teatritekst. Selline, mis paneb särama noore ja rõõmustab ilusate ja turvaliste mälestustega vanemaid.

Nojah, Shakespeare ei nõua ju paljut, natuke laulu ja kapaga nalja ja ongi publik peos, võib kurta skeptik. Tõsi ta on, aga ometi saab ühte ja sama teha üsna erinevalt. Ja säde ning selge silmavaade, mida näitlejalt oodatakse, on selles tükis vägagi olemas.

Lõpetuseks jääb üle ainult loota, et noored ja tublid näitlejad annavad mulle selle võrdluse värskete köögiviljadega andeks. Lihtsalt see tundus nii, et kangesti tahaks sellest etendusest mõeldes kõigile teatrihuvilistele ?Head isu!? soovida.