Suhkruvaidlused sattusid keerulisele ajale

Eestit ähvardab liigse suhkru­varu pärast väidetavalt 55 miljoni euro suurune trahv. Vastuolulise kaasuse puhul on kindlasti tegemist pretsedendiga. Samas on tegemist proovikiviga, mis tõestab meie võimekust Euroopa õigusega toimetulemisel, teades mitte ainult seaduse teksti, vaid ka selle tõlgendamise vahendeid.

2004. aasta juulis otsustas Euroopa Komisjon algatada suhkruga seotud regulatsioonide radikaalse reformi, süüdistades seni kehtinud süsteemi väheses konkurentsi võimaldamises, ühisturu tasakaalutuses ja ressursside ebaühtlases jaotamises. Probleemiks on peetud ka suhkru liiga kõrget hinda tarbijale. Seepärast pakkus komisjon suhkru ekspordi vähendamist, nähes olulisi muudatusi ette käesolevast aastast. Meie liitumine on seega sattunud just perioodi, kus reformi püütakse käivitada.

Samas on ajakirjanduslikes diskussioonides jäänud sageli arusaamatuks, millistele õigusnormidele suhkrutrahvi määramisel toetutakse. See võib eestlaste hulgas tekitada ebakindlustunnet ja kartust muude võimalike sanktsioonide ees. On vaja selgitada kaasuse juriidilist olemust.

Eesti on sõlminud ELiga liitumislepingu, mis sisaldab eripeatükki põllumajanduse kohta. Peamine antud kaasuses kohustusi kaasa toonud õigusakt on aga Euroopa Komisjoni määrus 60/2004/EÜ, mis võeti vastu 14. jaanuaril 2004 ja mille kohaselt võis Eesti liitumisest kuni käesoleva aasta 30. aprillini ladustada vaid teatud hulga suhkrut.

Kõigepealt tuleb silmas pidada, et õiguslikust vaatenurgast on nn suhkrukaasuse lõikes tegemist mitme erineva tasandiga. Esiteks ELi ja Eesti valitsuse vaheline küsimus trahvide määramise vajalikkusest, mahust ja õiguspärasusest. Siin on oluline märkida, et Eesti kui liituva riigi puhul toimus suhkru ladustamine osaliselt enne liitumist, kui Eesti ei allunud veel Euroopa õiguse diktaadile. Seega võib polemiseerida kohustuste ajalise tagasiulatuvuse üle. Tegemist on huvitava juhtumiga, kus tulevad vaatluse alla poliitika ja õiguse piirjooned. Diskussiooni tuleb seega kaasata Euroopa Kohtu argumentatsioonis sageli kasutatavad liidu õigussüsteemi üldprintsiibid.

Avaramat lähenemist on vaja kasutada ka teisel tasandil, mis seondub Eesti poolt määruse rakendamiseks ette võetud abinõudega. Ettevõtted on abinõude vaidlustamiseks algatanud mitmeid siseriiklikke kohtuvaidlusi. Küsimuse keskmes on üleliigse laovaru tasu seadus, millega sisuliselt rakendatakse eelpoolnimetatud komisjoni määrust. Seda tasandit on kommenteerinud vaid vähesed juristid. Hiljuti ilmunud kommentaarides on väidetud, et Eesti riik on käitunud ülemäära karmilt. Kommentaarides lähtutakse Eesti põhiseadusest kui võimalikust kaitsest üle­reguleerimise vastu. Kuid Euroopa õigusideoloogia kohaselt on määrused otsekohaldatava iseloomuga ja määrust rakendavad siseriiklikud meetmed ei tohi kahjustada selle eesmärki. Antud kontekstis tuleb seega määruse (ja rakendava seaduse) tõlgendamisel arvestada eelkõige ELi õiguspõhimõtetega. Siseriiklikud kohtuasjad pidurduvad komisjoni lõpliku otsuse ootuses.

Kindlasti ei saa meie põhiseadust isoleerida ELi õigusruumist: 2003. aasta rahvahääletuse tulemusena on vastu võetud nn põhiseaduse III akt, mille kohaselt tõlgendatakse põhiseadust nüüdsest Euroopa õiguse valguses. Suhkrukaasuse analüüsis tuleks lähtuda Euroopa õiguse arenevaist aluspõhimõtetest, millest on olnud kasu ka võimaliku ülereguleerimise vaidlustamise puhul.

Autor on ka Audentese Ülikooli õigusteaduskonna dekaan.