Igihaljas Niskamäe

Kui mõni aeg hiljem sain teada, et etendus ligi neli tundi kestab, hakkasin juba mõtlema, kas ikka tasub minna...

Aga tasus! Lavastaja Peeter Tammearul on taaskord õnnestunud klassikaline aines ajastust välja toomata kaasaegselt kõlama panna ning teha seda suure inimliku soojusega. Pole siis ime, et ?Niskamäe?-etendused Ugalas lõpevad pildiga, mida teatris harva kohtab: publik tõuseb näitlejaile apolodeerides püsti. Ei, see pole mulkidele omane komme. Ugala kuluaaridest kuulsin, et püsti apoldeeridakse vaid ?Niskamäe? etenduste järel ning mitte päris alati. Lava taga pidada näitlejad selle peale kihlvedusidki sõlmima. 19. märtsi etendusel võitsid igatahes need, kes tegid panuse tõusjate peale.

Loomulikult pole lavastus ainult kiidulaulu väärt. Kui lavalt käib õhtu jooksul läbi umbkaudu 30 inimest ja kõik neist pole professionaalsed näitlejad, on ansambel üsna ebaühtlase tasemega. Ka võib öelda, et naised on selles tükis meestest peajagu üle. Kuid vahest on see ka taotlus, sest eks püsinud eesti-soome kirjaniku Hella Wuolijoe loodud ja kokku läbi viie näidendi tegustenud Niskamäe talu just naiste tugevusel. Ilmselgelt on taotlus, et teistest tugevamana eristub Loviisa kuju. Algul habras naine, kes on kositud tallu eeskätt tema raha pärast, kuid kes samm-sammult kasvab vääriliseks Niskamäe naiseks: võimukaks ja targaks ärinaiseks, kellele tunded pole võõrad, kuid kes on õppinud neid eesmärgi nimel vaos hoidma. Loviisa kuju juures ei saa kiitmata jätta osatäitjaid. Leila Säälik vana perenaisena kannab endas täpselt seda jõudu ja sitkust, mille Wulijoki temasse on kirjutanud. Ta on Niskmäe õhtu vaieldamatu staar! Tüki algul peaaegu nähtamatuna mõjuv habras Kadri Lepp noore perenaisena näitab aga tohutut sismat jõudu, millega Loviisa võimu talus meheõdede käest samm-sammult üle võtab.

Miinuspoolele võiks osatäitjate reas kanda Luule Komissarovi Niskamäe Heta, kes jäi kuidagi üheplaaniliseks tigetsejaks. Nii tugevalt näitlejalt oleks oodanud midagi sügavamat. Noorena (Maria Soomets) oli Heta kujus rohkem lõhestumist: kuigi kibestunud võimukaotusest ja pettunud armastuses, lõid aeg-ajalt temalgi mõnel nõrkusehetkel välja soojemad emotsioonid.

Kuigi autor on oma eluajal keelanud Niskamäe lugusid omavahel liita, on Ugala tema järeltulijate loal seda siiski teinud ning kolm neist (?Niskamäe noorperenaine?, ?Niskamäe Heta? ja Niskamäe naised?) saagale omaselt kronoloogilisse järjekorda pannud. Hea mõte! Nii on jäänud kõrvale põhiskeemi seisukohast mittemidagiütlev vaht ning kogu lugu sellest tihedamaks muutunud. Päris vaimukaks võib pidada pildivahetuse aegu õige ajastu lainele aitavaid õpetlikke fakte, daatumiga sobivate sõdade ja revolutsioonide kõrval kuuleb sedagi, millal venivad rinnahoidjad maailma naiste südame vallutasid.

Etenduse lõppedes saad aru, et pole midagi uut siin päikese all. Lapsed on lapsed igal ajal ning kui asetada Niskamäe talu asemele abikaasade ühisvara nimekirjas olev firma või pangalaenuga soetatud korter ning juba ei olegi enam kerge tunnetele voli anda ja minna sellega, kelle poole hoiab süda või kuhu poole ihkab hing... Ning sedagi, et esmapilgul arhailist lugu laval ei tasu peljata ? võib kõlada lausa uskumatult kaasaegselt.

Aastal 2003 pälvis publiku lemmiklavastuse ning Leila Säälik Loviisa osatäitmise eest parima naisnäitleja tiitli.

Autor: Ülle Hallik