Õnnetuse retsept

Näiteks mõtelge esmalt valimistele, kui massid liituvad erinevate poliitiliste loosungite taha, ning jälgige, kuidas mõne aja pärast hakkavad üksikud inimesed oma sammu kahetsema ehk teiste sõnadega algab tervenemine. Just sõna ?tervenemine? aitab luua sillakese, et viia mõtterännakud viiruste maailma.

See, et ideed ja mõtted käituvad nagu nakkushaigused, mõistis teooriaks vormida seitsmekümnendate keskel Oxfordi teadlane Richard Dawkins. Mõtteviirus, millega ta omakorda paljude meeli nakatas, sisaldas sõnumit, et idee või informatsioon peab kuulajas leidma viljaka kasvukeskkonna. Teinekord jääb nakatunu mõnest sõnumist ?haigeks? ja ?köhib? selle peagi mõne järgmise kodaniku kõrva. Mõte võib nakkuste käigus teiseneda ehk muteeruda nagu pärisviiruste puhulgi ning ellu jäävad tugevamad ja vastupidavamad.

Pool sajandit tagasi, 1955. aastal leidis Londoni Royal Free Hospitalis aset omapärane juhtum. Juulikuus jäi haigeks üks tohtritest. Esialgsele kehvale enesetundele lisandus peagi arvukalt sümptomeid, nagu valutav neel, pea-, selja- ja kõhuvalud, üleüldine nõrkus, iiveldushood, depressioon, udune nägemine, ülitundlikkus valgusele, jäsemete kontrollimatu tõmblemine jmt. Juuli lõpuks oli haigla töötajatest haigeid juba 70, novembris ligi 300, kellest enamik ka hospitaliseeriti. Päris haigetest, see tähendab haigla toonastest patsientidest, nakatus uude tõppe vaid 12 inimest. Biokeemiliste, viroloogiliste, funktsionaalse jms testide käigus ei leitud mitte ühtegi teada olevat haiguse põhjust. Haiglas kasutatud vee, toidu, nõude ja rõivaste kontroll andis samuti negatiivse tulemuse. Ainukeseks selgituseks jäi müstiline mikroob, millele omistati erinevaid tuttavamaid ja võõrapärasemaid nimetusi.

Kuid viisteist aastat pärast haigusepuhangut leiti lõpuks sellele ka põhjus. Viimase võiks kokku võtta umbes nii ? kratsijat vaadates hakkab endalgi kusagilt sügelema. Seekord päästis üks kolleeg valla ahelreaktsiooni, mis võttis hüsteeria mastaabid ? ehk viirus oli olemas, aga vaid mõtetes. Tänapäeva tagasi lipates, tasub hetke mõtelda, mis juhtuks, kui meie sportlasi vaevav popp, kuid kättesaamatu ja kopsuarstidele tundmatu ?kopsu-klamüüdia? hüppaks üle ja nakataks tugitoolisportlasi. Tegemist oleks rahvusliku katastroofiga. Suure tõenäosusega mõjuks haigus iibelegi, rahvamajanduse allakäigust kõnelemata.

Majandust mainides, kes veel mäletab, siis pärast esimest Iraagi konflikti 1991. aastal hakkas üksikute koju jõudnud liitlasvägede sõdurite hulgas levima vaevus, mille haiguspilti kuulusid krooniline unetus, kõhulahtisus, mälukaotus, liigeste valulikkus ning veel umbes 20 sümptomit. Peagi rääkis ravimatust haigusest kogu ajakirjandus ja avalikkus sai kokku lugeda üha uusi ja uusi Lahesõja sündroomi nimega haiguse kandjaid ? lõpuks osutus tõbiseks iga kolmas sõdur. Kuna teadlaste ja arstide jalad jäid haiguse diagnoosimisel ja sellevastases võitluses lühikeseks, olid konfliktist osa võtnud riigiametnikud lõpuks sunnitud kõige haigematele välja kirjutama töövõimetuse pensioni. Müstika, et nakkus levis vaid sõdureid pidi, jättes kodused tsiviilid puutumata, on vaid üks mitmest põhjendusest, millega rahvusvaheline ekspertrühm kuulutas kogu nähtuse hingeeluliseks.

Ausalt öeldes on sõduritel varemgi midagi sarnast juhtunud. See oli 1861. ja 1866. aasta vahemikus Ameerika kodusõja päevil, kui 5213 valgenahalisel sõduril registreeriti isutus, üleüldine nõrkus, valutavad jäsemed, palavik jmt. Ükski ravi ei andnud tulemusi ja 58 noort sõdurit suri. Välihospidalide täitudes hakati lootusetumaid hingi koju saatma. Kuuldus, et peagi pääseb koju, parandas haigete seisundit oluliselt. Hobuvankritel toimunud suhteliselt kurnava kojusõidu kiuste sai osa sõdureid koguni tee peal terveks. Lõpuks pandi surmasuus olnud haigetele ka diagnoos ? nostalgia ehk koduigatsus.

Sõdurite tervisega seoses meenutaks lõpuks veel USA armee koloneli nimega Jacob Schick. Kolonel koges, kui ebameeldiv on kaitsekraavis külmakraadidega ennast vee, seebi ja habemenoa abil raseerida. Seepärast leiutas ta elektripardli, millega sai habet kuivalt ajada. Veelgi olulisem on aga kõrvust sisse lasta teadmine, et õige pea kuulutas Jacob Schick veendunult, et kui mehed raseerivad ennast õigesti (ilmselt siis elektripardliga), võivad nad elada 120aastaseks. Vaadates, et täna raseerib ligi kolmandik meestest end elektri abil, osutaks faktile, et elektripardli leiutaja suri raske haiguse tagajärjel juba 49aastaselt! Kas keegi elektriga raseerijatest tunneb nüüd, kuidas kurku tekib klomp, nägemine halveneb ja hinge poeb kahtlus kopsuklamüüdiast?

Parastajad, hoidke teiegi kõrvad lahti, sest kõigi jaoks on seal kusagil mõtteviirus, mis elu õnnetuks teeb.

Autor: Kristjan Port