Andkem aega atra seada

Mind sundis sulge haarama Väike-Maarja külje all asuva nn raipetehase muredest pajatavas artiklis sisalduv väide, et see ?jäätmekäitlustehas on klassikaline näide sellest, mis juhtub siis, kui riik hakkab ettevõtjaks?. Halvustav suhtumine riigi suutlikkusse on kahjulik ja võib viia jätkuvate vigadeni Eesti majanduses.

Jäätmekäitlus on kallis, kuid jäätmete ladustamisest ja utiliseerimisest me ei pääse. Euroopa Liidus on kindel kord loomsete kõrvalsaadustega toimimiseks, mis juhindub põhimõttest, et toiduahelasse ei tohi jõuda inimtoiduks kõlbmatuid loomseid kõrvalsaadusi.

Loomsete jäätmete nõuetekohaseks utiliseerimiseks rajas riik koostöös Euroopa Komisjoniga Väike-Maarja valda loomsete jäätmete käitlemise tehase. Kui tehas poleks käivitunud, oleks põllumajandustoodete eksport suletud ja ekspertide hinnangul jäänuks saamata tulu umbes 1,9 mld kr aastas. Millegipärast see rakurss Äripäeva artiklis ei kajastu.

Jäätmevaldajate nurin on mõistetav, sest igasugune kulude kasv on ebameeldiv ja toob kaasa omahinna tõusu. Lugejat eksitav on mõne ajalehe väide, et omahinna tõus toob kohe kaasa liha hinna tõusu. Turu­hinna kujundab turg ja see pole otseseoses omahinnaga ? kogu kallinemist ei pea kinni maksma tarbija, paljugi saab teha kasumi arvel.

Looduse kaitse on ühiskonna kohustus ja meie kõigi ülesanne on nii põllumehi kui ka töötlejaid toetada, et nad ei kaotaks turul konkurentsivõimet, kuid saaksid jäätmeist keskkonnasäästlikult vabaneda. Peatselt on jäätmete kokkuveo ja töötlemise hind 3132 kr/t. See on suur raha, kuid on varasemate otsuste tulemus. Tehase seadmed osteti ju riigihankega, et saada odavaim võimalik pakkumine. Riigihanke tulemusi keegi ei vaidlustanud. Kas aga odavaim pakkumine on lõpptulemust silmas pidades parim võimalik? Näiteks eraomanduses olevate Soome analoogsete jäätmekäitlusettevõtete sama riskikategooria jäätmete hind on 3900?4600 kr/t.

Oluline on riigi toetus. Enamikus mõistlikes Euroopa maades tuleb riik ettevõtjaile appi, aidates osaliselt katta jäätmete töötlemiskulusid. Kaaluma peaks ka võimalust matta loomseid jäätmeid mõnes kohas ja kogustes, kus see ei tekita loodusele ohtu, aitab aga kokku hoida transpordikulusid.

Häiris artikli halvustav suhtumine riigile vajalikku tehasesse. Räägitakse raipetehasest toonil, nagu seal toodetaks raipeid. Väidetakse ka, et tehas laguneb. Jääb arusaamatuks, mis seal siis laguneb. Töötlemisvõimsus kvartalis on 2500 t ja kogu saada olnud toore on korralikult ümber töödelnud. Kuidas saanuks seda teha lagunevas tehases?

Artiklis võrreldakse Valga Lihatööstuse Hummuli tehast ja Väike-Maarja tehast. Esimene on äriühingu üksus ja paljud kulud jäävad lihatööstuse kanda, teine riiklik aktsiaselts, mis täidab riigi antud sotsiaalset ülesannet: koguda kõik loomsed jäätmed üle riigi, mitte ainult sealt, kus see oleks äriliselt kasulik. Seejuures tuuakse jäätmeid ka Hummuli tehase lähikonnast.

Ühest küljest oleme nagu tõelises Euroopas, teisest küljest oleme kahjuks veel tüüpilised irisevad idaeurooplased, kes halvustavad kõike ja kõiki. Ka Väike-Maarja fenomeni puhul püütakse näidata, kui rumalad on ministrid, kui halvad tehase ehitajad ja seadmete tarnijad ning kui saamatu on tehase juhtkond. Siiralt loodetakse, et peagi ilmub päästev eraettevõtja, kes selle ?õnnetukese? vanaraua hinnaga oma tasku pistab. Olen veendunud, et vastrajatud Eesti riigile ja rahvale vajalik ettevõte hakkab korralikult töötama. Eesti vanasõnagi ütleb, et andkem aega atra seada...