Jazzkaar toob eksootikat

Nagu Baltimaade suurimal d?ässifestivalil heaks kombeks, toimub ka tänavu tõeline stiiliparaad. 41 kontserdil kõlab traditsioonilise d?ässi kõrval ka orkestrimuusika, esindatud on maailmamuusika, klubirütmid ja julged eksperimenteerijad. Enam kui kahesaja muusiku seas on suur osa Eesti d?ässimuusikute paremikust.

Iga-aastane d?ässimelu pääseb otsekui paisu tagant 26. aprillil ja järgnevad viis päeva elab Sakala keskus Jazzkaare rütmis.

Festivali kõige väärikam külaline on 67aastane Charles Lloyd, kes käis esimest korda Eestis koguni 1967. aastal. Kuuldavasti soovib eakas muusik jääda aktiivsest kontserdielust kõrvale ja nii võib praegune tuur olla tema jaoks Euroopas viimane. Lloydi ühtepidi lüüriliselt ja elutargalt jutustav, teisalt sügavalt eksperimenteeriv mängumaneer on juba aastakümneid lummanud nii tavakuulajat kui ka terava kõrvaga kriitikuid.

Dhafer Youssef, Coco Mbassi, Daniel ?Pipi? Piazzolla ja Omar Sosa on interpreedid, kes toovad Tallinna d?ässitoonides maailmamuusikat. Tuneesia päritolu Youssef lööb praegu maailmas laineid oskusega säilitada araabia muusika ürgne jõud ja muuta seda tänapäevaste ülimoodsate vahenditega omapäraseks ajatuks heliteoseks. Omar Sosa aga ei ole lihtsalt üks köitva käekirjaga d?ässpianist. Tema sõrmede all sünnivad hullutavalt intensiivsed improvisatsioonid, mis sulatavad ka skeptilise kuulaja. Sosa mängus on tulisust ja filigraansust.

Põhjamaade esindus on Jazzkaarel mitmekesine. Norralaste Xploding Plastix on üdini elektrooniline. Fääri saarte Wizard?s Journey, kus teeb kaasa ka saksofonist Villu Veski, on kargem ja mõtisklevam. Taanlaste Tys Tys pakub tõenäoliselt festivali kõige eklektilisemat stiilivirvarri. Soomlaste ritta kuulub heakõlalisele ja romantilisele Ilmiliekkile lisaks akordionivirtuoos Kimmo Pohjonen, kelle kontsert sarnaneb pigem helimaastike etendusega. Seekord esineb Pohjonen prantsuse trummari Eric Echamapard?ga.

Jazzkaar on selgi korral jäänud esinejate valikul truuks tänuväärt põhimõttele ? olla seni avastamata muusika mekkimise festival.

Jazzkaare kõige viimasel suure saali kontserdil 30. aprillil esineb maailmamuusikat ja d?ässi miksiv vokalist Philip Hamilton koos moodsat d?ässi äkilise saksofonisti Greg Osbyga. Mõlemad on omas ?anris maailmas tipptegijad, kuid stiilierinevusest tingitult pole tänaseni nende publik kattunud. Philip Hamilton selgitab kontserdi harukordsust.

Teie Tallinna-kava on ebaharilik? Inimesed on harjunud mind seostama hingestatud ja d?ässisugemetega maailmamuusikaga. Tänavu aga ilmus mul Ameerika bluusist ning r?n?b-st inspireeritud plaat, mis on kõrvalepõige minu tavapärasest stiilist. Plaadi nimi on ?Blues, Rhythm, Rhythm and Blues?. Tallinnas mängin peaasjalikult muusikat just sellelt plaadilt ning seepärast peaks ka Greg Osby saksofon sulanduma muusikasse suurepäraselt.

Kuidas sattusite kokku Greg Osbyga? Tallinna kontsert on meil Gregiga koos esimene. Kohtusime möödunud aastal Kaunase Jazzil. Sattusin tema kontserdile ja nautisin seda tõeliselt. Gregile meeldis ka meie kontsert. Meie vestlus lõppes tõdemusega, et võiksime koos midagi teha. Kutse Tallinna ja taas Kaunasesse andis meile võimaluse idee teostada. Muide, minu grupi koosseisu kuulub ka Leedu päritolu klahvpillimängija.

Millele mõtlete Tallinna kontserdi eel? Mulle meeldib kõige rohkem esineda publikule, kes ei tea meist midagi. Tahan köita neid sedavõrd, et nad tulevad meie muusikaga retkele. Kui näen, et kontserdi lõpus on kuulajad innustunud, siis on see minu jaoks parim tunnustus. Siis ümbritsevad mind uudishimulikud inimesed.