Burma ? the Land I Love

Birma on ka väga religioosne riik. Kui räägime budismist, siis ehk vaid Bhutan ja Tiibet on sama mõõtu paigad. Aga nende kolme maa suurim vahe pole mitte see, et esimeses on valdavaks mahajana ja teistes teravada budism, vaid see, et Bhutan on monarhistlik, Tiibet teokraatlik ja Birma autokraatlik.

Aasias käivad sügav hardus ja brutaalne vägivald tihti käsikäes ? mõtleme T?ingis-Khaani, Jaapani kaugema ja Kambod?a lähiajaloo peale. Birma on täna selle heaks näiteks. 1948 brittide ülemvõimu alt vabanenud paljurahvuseline riik on sestpeale vaevelnud kodusõjas, sisekonfliktides, sõjaväeliste valitsuste ja riigipöörete kütkeis. Budismi on seejuures kasutatud nii kommunismivastases võitluses kui ka rahva kuulekusele sundimiseks.

Euroopa Liit pikendas äsja Birma kohta käivaid sanktsioone. Need käsitlevad kaubavahetust, investeeringuid ning riigi külastamist. Kohapeal pealiskaudse pilguga tegelikkust hinnates jääb mulje, mida meile kõige arusaadavamalt võiks kirjeldada terminiga Gorbat?ovi-aegse sula algus: välismaale antakse demokraatialubadusi, käib võitlus võimuladvikus, inimesed kompavad lubatavuse piire, aga jõustruktuurid tegutsevad endise hooga, vanglad on täis poliitvange. Lisaks veel eri rahvusgruppide relvastatud võitlus keskvõimu vastu.

Enne reisile minekut hoiatasid paari aasta eest Myanmari külastanud sõbrad, et kindlasti ei tohi kaasa võtta mobiiltelefoni ning professionaalsena näivaid foto- ja videokaameraid. Ka see reegel on palju leebemaks muutunud. Välismaalases näeb hunta eelkõige hädavajaliku valuuta riikitoojat ning üleliia teda ei pitsitata.

Internetiühendus on küll lubatud, aga aadresse nagu hotmail, yahoo, delfi, mail, hot klikates tuleb ette punane teade: ?Banned site. Lehekülg sisaldab materjali, mida ei peeta sobivaks.? Pornosaite peetakse muide vägagi sobivaks

Birma esimese presidendi residentsis sattusime hurmavale rahvatantsuproovile. Tants lõppes aga kompositsiooniga, kus noored neiud tõstsid üles täheplakatid, millest moodustus stalinlik loosung ?Arendagem õitsvat Myanmari!?

Iga birmalane peab teadma peast mantrat, mida nimetatakse rahvuse neljaks nõudeks: vastanda end nendele, kes toetuvad välisjõududele ja tegutsevad negatiivseid ideid kandvate provokaatoritena; võitle nende vastu, kes püüavad ohustada riigi stabiilsust ja rahva arengut; vastanda end võõrastele rahvastele, kes sekkuvad riigi siseasjadesse; purusta kõik sise- ja välismaised destruktiivsed elemendid kui meie ühised vaenlased. Lisaks veel neli deklaratiivset punkti majanduse ja poliitika kohta.

Meie giid, kelle nimi kõlab umbes nagu Jee-Jee-Mynthon (kõik reisikirjanikud, kes Birmast kirjutavad, peavad arvestama, et nende allikad ei oleks hunta julgeolekutöötajate poolt identifitseeritavad), rääkis meile, et Myanmaris käib aastas umbes pool miljonit turisti. ?Naaberriiki Taid,? teatas ta aga tähendusrikkalt, ?külastab iga aasta 12 miljonit turisti.? Turistid ei lähe sinna kahel põhjusel: hirm ja põhimõtted. Kes on näinud John Boormani kümne aasta tagust päris vaadatavat filmi ?Beyond Rangoon?, mäletavad, mida pidi läbi elama ameeriklanna, kes jäi poolkogemata Birmasse.

Pealinnas Rangoonis on elektrit osas rajoonides hommikuti, osas pärastlõunal. Härjarakend ja inimestega ülekoormatud veoauto on tüüpilised pildid Myanmari maanteedel. Birma õpetaja saab palka keskmiselt 7000 kiatti kuus. Klaas veini välismaalastele mõeldud hotellis maksab 4000 kiatti, tagasihoidlikus teemajas saab aga korralikult söönuks mõnesaja kiatiga. Õpetajad teenivad elatist nii, et päevased koolitunnid viiakse läbi keskmisel ehk üsna kasutul tasemel. Õhtuti annab õpetaja aga lastele eratunde, mis on vajalikud selleks, et eksamitel läbi saada.

Birmas on kõik võimalused eksootiliseks ja kultuurseks puhkuseks. On iidsed templid ja tegutsevad kloostrid, on kümneid kilomeetreid inimtühja liivaranda ja luksuslikke erasaari. Aga üks on eriline. Vähe on maailmas nii ilusaid paiku, kui päikesetõusuaegsed stuupad ja templid Paganis. Marco Polo oli tõenäoliselt esimene eurooplane, kes sai Pagani templitest teada ning võis neid ka näha, kuuludes 13. sajandi lõpus Mongoli imperaatori Kublai Khaani saatjaskonda.

Templite ehitus Paganis algas 9. sajandil, kuid sai täishoo sisse kaks sajandit hiljem Birma Anawratha valitsemise ajal. Siin tekkis ja arenes Birma budistlik tsivilisatsioon, mis ühendas erinevad suguharud rahvaks.

Selleks aluseks, mis liitis tekkivas kosmopoliitses impeeriumis moni mungad, India konkubiinid, hindu brahmanid, Kambod?a kaupmehed ja Hiina diplomaadid, olid budistlikud õpetused ja filosoofia. Irrawaddy jõgi andis kuivale ja kuumale maale hädavajalikku vett. Paganis ristusid arvukad kauba- ning sõjateed. Aegade jooksul ehitati sinna umbes 4000 templit, millest paar tuhat on tänagi rohkemal või vähemal määral alles.

Birma on pikka aega olnud koduks kahele eestlasele. Paljasjalgne Tõnisson ja ta jünger Friedrich Lustig jõudsid Birmasse pärast seda, kui olid 18 aastat elanud Tai (Siiami) kuningriigis ja nad sealt 1947 välja saadeti. Miks eestlastest budistid Taist sõjaväe eskordi saatel lahkuma sunniti, on olnud hämar teema. Nüüd, leides Shwedagoni kloostrist Lustigi päevikud, võime sellele üsna kindlalt vastata ? neid kahtlustati spioneerimises N. Liidu kasuks. Kummalisel kombel oli neil palju sidemeid Bangkoki venelastega, nad lugesid marksistlikku kirjandust ja tõmbasid isegi oma kodumajale Tai pealinnas punalipu. Ajapikku said neist Birmas vägagi lugupeetud kodanikud, kes võtsid tihti ajakirjanduses sõna päevaküsimustes ja olid religioossed autoriteedid. Käesoleva reisiloo pealkiri on Lustigi seni leidmata käsikirja pealkiri.

Tekib küsimus, kas eestlaste reis Birmasse on poliitiliselt ebaeetiline? Arvan, et kui matk on korraldatud nii, et minimeeritakse kokkupuude riikliku infrastruktuuriga (riiklikud hotellid, lennuliinid), kui võimalikult suur osa reisi eelarvest kulutatakse otsekontaktides puudustkannatavate birmalastega, kui ei lasta end petta hunta loosungitest, kui kohapeal välditakse poliitilisi provokatsioone ja diskussioone, kui hoidutakse ettevaatlikku kaugusesse akuutsetest konfliktialadest, siis on selle imeilusa Kagu-Aasia riigi külastamine igati aktsepteeritud. Mäletame ju hästi, kuidas raudeesriide tagant tulnud külalised tekitasid lootusrikast elevust ja tõid Karl Ristikivi (või võrdluseks koduarestis viibiva birmalasest Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi) raamatuid.

Lõpuks selle maa nimest ? valitsev sõjaväehunta nimetas 1989 Birma ümber Myanmariks. Samamoodi on muudetud paljud teised, osati koloniaalaegsed nimed.

Kuni Myanmar pole rahva poolt demokraatlikult aktsepteeritud, soovitan kasutada seda nime kõigil juhtudel, kus ta on seotud huntaga. Rääkides aga maast, rahvast, ajaloost, kultuurist, kasutaks nime Birma.