Kuna seni veel puudub laiapõhjaline diskussioon ökoloogilise maksureformi läbiviimisest keskkonnaressursse kasutavate ettevõtetega ja neid esindavate haruliitudega, siis kipub vägisi pähe mõte, et ökomaksude suurendamisega on tegemist lihtsal viisil riigieelarvesse raha juurde tekitamisega. Ikka selleks, et suurendada valitsussektori kulutusi.
Tuleb nõus olla ökoloogilise maksureformi ideoloogia autorite ütlustega: ?Maksureformi kontseptsioon peab läbima meie ühiskonnas laiapõhjalise diskussiooni; reformiga kaasnevad prognoositavad sotsiaalmajanduslikud mõjud, nende leevendamise meetmed tuleb hoolikalt analüüsida. Planeeritav reform pole kindlasti maksurevolutsioon; selle läbiviimise kiirus ja ulatus sõltub paljuski meie ühiskonna valmisolekust sellega kaasa tulla?.
Keskkonnaministeeriumis on ette valmistatud keskkonnatasusid käsitlev seaduseelnõu, mis kahjuks pole laiale avalikkusele kättesaadav. Ministeeriumi kodulehel ripub aastatagune eelnõuvariant, milles planeeritavad keskkonnatasud on hoopis väiksemad, kui valitsusse saadetud eelnõus. Jääb arusaamatuks, milleks selline salatsemine.
Selle eelnõuga seoses ei ole loomulikult kõik halvasti. Keskkonnatasude eelnõu on oluline samm edasi keskkonnakasutusega seotud tasude korrastamise suunas. Eriti tuleks ära märkida saastetasu asendamisvõimaluste laiendamist võrreldes kehtiva saastetasu seadusega. See aitab kaasa keskkonnatasudest laekuva raha paremale kasutamisele ettevõtte keskkonnaprobleemide lahendamisel.
Siiski pole muutunud mõned kehtivas saastetasude seaduses väljendatud seisukohad, mis olid päevakorras saastetasu seaduse koostamise ajal. Saastetasude tõus pigem pidurdab majanduse arengut, kui aitab kaasa keskkonnaseisundi paranemisele.
Saastetasud tõusevad eelnõu järgi 2006. aastal kaks korda võrreldes kehtivate määradega ning kasvavad edaspidi 20% aastas. Tasude kasv on toimunud juba 1994. aastast, mistõttu saastetasud kasvavad 2009. aastaks võrreldes 1994. aastaga 15-20 korda.
Saastetasude jätkuv kiire suurenemine seab kahtluse alla tööstuse konkurentsivõime ja edasiste investeeringute otstarbekuse. Peame saastetasude suurenemist üle 10% aastas tõsiseks tootmise arengut takistavaks teguriks, mis lõppkokkuvõttes viib keemiatööstuse taandarengule Eestis.
Keskkonnamaksud on suunatud stimuleerima saastekoguste ja selle kaudu ka nende maksude vähendamist. Seega ei saa nad oma olemuselt pikas perioodis kompenseerida teiste riigimaksude vähenemist. Kuni pole lõplikult selge, kuidas tööjõumaksude vähendamise arvel tasakaalustatakse ettevõtjatele keskkonnamaksude osakaalu ja millise mehhanismiga tuleb keskkonnakasutamise eest makstud raha tagasi ettevõttesse keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate juurutamiseks, ei tohi ökoloogilise maksureformiga kiirustada. Käivituks hinnatõus, mis hävitaks paljud majandusharud, sh põlevkivil baseeruva keemiatööstuse kiiremini, kui neid jõutaks ümber korraldada.
Ökoloogilise maksureformi eesmärk ei tohi olla riigikulutuste suurendamiseks täiendavate vahendite saamine. Senine praktika on näidanud, et liigne rahahulk on tekitanud ebaratsionaalseid ideid raha kasutamiseks.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”