Valitsuse tegevuse tagajärg on karjuv ebaõiglus

Ansipi vasak-tsentristlik valitsus, mille poliitika on suunatud justkui suurema õigluse saavutamisele ja rikkuse ringi- jagamisele ühiskonnas, on esimest 100 tegevuspäeva hinnates kõige ebaõiglasema poliitikaga valitsus võrreldes oma eelkäijatega.

Selle valitsuse poliitika on ebaõiglane nende aktiivsete, töötahtega ja tulevikust hoolivate inimese suhtes, kes tahavad teha ausalt tööd, arendada oma ettevõtteid, koolitada oma lapsi ja koguda sääste vanaduspõlveks. Tänase valitsuse poliitika toimub nende arvel. Just need inimesed peavad valitsuse tegevuse või tegevusetuse hariduse, majanduse-rahanduse ja tervishoiu valdkonna korraldamisel maksma homme kinni madalamate pensionide ja kõrgemate maksudena.

Ebaõiglust ühiskonnas põhjustab valitsuse poliitika mitte avardada inimeste eneste vabadusi ja valikuid oma elu korraldamisel ning soovimatus töötada vastuste leidmisega küsimusele, mis saab homme. Nauditakse vaid tänase majanduskasvu vilju, arendamise ja valikute avardamisega inimeste jaoks iseenda, oma vanemate ja laste tuleviku kindlustamisel ei tegelda. Bürokraatia, ülereguleerituse ja riigivalitsemiskulude kasvatamine vähendab meie kui üksikisikute võimalusi, sest seda finantseeritakse maksukoormuse suurendamisega.

Valitsus loobus eesmärgist vähendada riigi tegevuskulusid nominaalselt 4% ja reaalselt 7,1%. See asendati maksukoormuse suurendamisega esialgu oodatud 32,6% tasemelt 33,3% tasemele. See tähendab, et inimesed ja ettevõtted peavad riigi kulutusi võrreldes esialgse plaaniga finantseerima täiendavalt 1,2 miljardi krooni ulatuses 2006. aastal.

Esimesed tulemused ongi käes, valitsus tõstis tulumaksu määra, seega tööjõu maksukoormust 2007. aastal 20%-lt 22%-le, et katta pensionitõusuks ja riigi kulude suurendamiseks vajalikke kulutusi.

Valitsuse plaani alustada hurraaga kulutamist saatis seadusemuudatuste tulv. Kiiresti raiuti koalitsiooni kululubadused ilma raha lugemata arvukatesse seadustesse. Kuigi juba koalitsioonilepingu koostamisel oli selge, et seal kokkulepitu elluviimiseks on puudu ca 2 miljardit krooni. Nii jõutigi kevadel eelarvestrateegiat koostades olukorda, kus 2006. aasta tulud-kulud saadi tasakaalu olematuid tulusid sisse kirjutades ja möödapääsmatuid kulukohustusi välja jättes.

Kõige ebaõiglasemaks inimeste ja ettevõtete suhtes peangi seda, et koalitsioonilepinguga tekitatud suurte täiendavate kulukohustuste finantseerimiseks pandi löögi alla kogu majanduskeskkonna stabiilsus ja etteennustatavus. Valitsus loobus pikemate eelarvepositsioonide kujundamisest aastaiks 2007?2009. Valitsusel puudub tulevikuvisioon. Mis saab homme?

Ühiskond on saavutanud teatud stabiilsuse. See annab kindluse tuleviku suhtes, ja me kõik ei ela enam ainult tänases päevas. Ei vaadata enam ette järgmisesse kuuse, vaid aasta, isegi 5 ja 10 aasta taha. Riik üksi viskleb tänases päevas. Sel foonil tekitab valitsuse suutmatus tegelda pikema vaate loomisega Eesti riigile kõhedust ja ebakindlust.

Valitsus usub, et meie majandusel läheb igavesti hästi. Unustatakse, et just headel aegadel tuleb mõelda homsele. Ühiskonna soovide ja riigi võimaluste kohta pikema vaate puudumine eelarves võib tähendada lõksu meile kõigile. Eesti on minemas libedale teele ? majanduse headel aegadel paisutatakse riigi jooksvad kulutused üles, ja kui maksude laekumine ei kasva enam nii jõudsalt, oleme plindris.

Konservatiivne ja tasakaalus eelarvepoliitika on meie arvates tugisammas, millel seisab tugev riik ja tugev majandus, mis suudab aidata ka abivajajaid. Headel aegadel vara ja sääste kogudes on meil võimalik toime tulla ka siis, kui maailmamajanduses tulevad tagasilöögid. Meie valitsuse ajal vähenes valitsuse välisvõlg ja suurenesid reservid. Majandustõusu ajal teisiti käituda on lihtsalt vastutustundetu.

Teen siin ka kaks ettepanekut, mis peaksid olema õiglased kõigi aktiivsete ja tulevikust hoolivate inimeste suhtes Eestis. Esiteks, kui 2006. aastaks prognoositav majanduskasv ületab lootusi, tuleks täiendava raha arvel mitte veelgi suurendada jooksvaid kulusid, vaid jätkata tööjõumaksude vähendamist varem kokkulepitud tempos. Selline poliitika tagab Eesti inimestele rohkem tasuvaid töökohti, võimaluse säästa või investeerida oma kodusse, tervisesse ja laste haridusse ja rohkem maksutulusid tulevikus.

Seda, et inimesed tahavad säästa, mitte ainult tarbida, näitab ka see, et nende hoiused on kasvanud viimasel ajal keskmiselt 3 miljardit aastas. Inimesed mõtlevad tulevikule. Miks peaks riik teisiti käituma?

Siit teine ettepanek: võiksime võtta eesmärgiks majanduse headel aegadel maksta 2010. aastaks tagasi kogu riigivõla, et seda mitte jätta tulevastele põlvedele tasuda. See oleks õiglane meie laste suhtes.