Väikeinvestori rõõmud ehk pank koorib tulu

Tõelemb on pensionär, kes mõistab suurepäraselt, et raha peab tegema raha ja tavalisel arvelduskontol raha hoidmine seda põhimõtet ellu kindlasti ei aita viia. Miljonit nagu Äripäeva Toomasel tal ei ole, aga siiski on tal kogunenud mõned kümned tuhanded kroonid sääste, mida Toomase edust innustatuna tahab väärpaberitesse paigutada.

Investeeringute tegemisel võttis Tõelemb aluseks kaks põhimõtet: investeerida tasub väärtpaberitesse, mille puhastootlus ületab kodumaise inflatsiooni (ca 4%) ja investeerida tuleb konservatiivsemalt arvestades, tegu on ikkagi pensionäri säästudega.

Neist põhimõtetest lähtuvalt langesid kohe ära deposiidid, sest kodumaised pangad pakuvad väiksemat tootlust kui inflatsioon, pealegi seisab raha deposiidis kinni ning seda ei saa vajadusel kasutada. Samuti otsustas Tõelemb üksikutesse aktsiatesse raha mitte panna, sest risk on ikkagi liiga suur.

Vastuvõetava riski-tulu suhtega fondi otsinguil otsustas Tõelemb jagada oma raha kolme fondi vahel: aktsiafond, segafond ja võlakirjafond. Samuti otsustas Tõelemb regiooniriski vähendamiseks kasutada eri piirkondadesse, mitte ainult Baltikumi või Ida-Euroopasse, raha paigutavaid fonde.

Veebruaris, kui Tõelemb rahapaigutusi tegema hakkas, polnud Eestis sobivate fondide valik kuigi suur. Aktsiafondidest otsustas Tõelemb Hansapanga Ida-Euroopa Aktsiafondi kasuks ja investeeris sinna 32 500 krooni. Segafondidest jäi valik Franclin Mutual Beacon Fund?ile ? sellesse läks 25 000 krooni. Puht võlakirjafondiga otsustas Tõelemb pisut oodata, et leida võimalikult sobivaim, sest pakutavad tootlused olid paljudel juhtudel ikkagi alla inflatsiooni taseme. Seega jäi tema kontole investeerimiseks mõeldud vahendeid ca 15 000 kooni.

Omaette rehkendas Tõelemb nii, et konservatiivselt hinnates toodab pärast hiilgavat 2004. aastat Hansa Ida-Euroopa fond ehk ca 20% aastas ja FMBF ca 7%.

Juuni algul tegi Tõelemb järsu otsuse müüa HIEFi osakud maha, sest vähemalt juba kaks nädalat avaldasid Eesti lehed välismaiste ekspertide sõnumeid selle kohta, et pärast ELi konstitutsiooni põrumist katkeb investeeringute vool Ida-Euroopasse ja kiire tõus neil turgudel asendub kohe-kohe kiire langusega. Müügi hetkeks oligi ca 10protsendisest HIEFi tõusust järele jäänud ümmargune null ja tundus, et Lääne teadmamehed väga umbluud ei ajagi. Otsest kahju tekkis suhteliselt vähe ? 270 krooni ja Tõelemb oli õnnega koos, et jamast hästi välja tuli. Suvel, mõtles Tõelemb, vaatan, mis toimub ja sügisel investeerin sobival hetkel jälle.

Septembri 22. kuupäevaks näitab Hansapangas asuva konto väljavõte, et investor Tõelembi portfell on tootnud seitsme kuuga 3,59% ehk 2064,73 senti, kui müüa kohe maha ka FMBFi osakud. Kõike arvestades polegi see väga paha, sest sama trendi jätkudes tuleks aastaseks tootluseks veidi üle 6%. See on seatud eesmärgiga igati kooskõlas.

Kuid asjal on üks konks. Aruanne ei näita tootluse arvutamisel kõiki kulusid. Neid arvesse võttes näeb Tõelemb neid kahte tuhandet kui oma kõrvu. Nimelt on pank juba tänaseks tehingutasudeks ja komisjonideks endale võtnud 1218,43 krooni, väärpaberikonto hooldustasu Eesti ja välismaiste väärpaberite hoidmise eest veel 400 krooni, ja kui FMBFi osakud maha müüa, siis võtab pank maha järgmised 373,84 krooni. Kokku on väärtpaberite omandamise, hoidmise ja müügiga seotud kulud seega 1992,24 krooni. Puhas võit niisiis 72,49 krooni ehk 0,13%.

Peale selle on veel üks huvitav asjaolu, mis puudutab FMB Fondi. Peamine kasv on tulnud mitte osaku väärtuse kasvu arvelt, vaid dollari kursi tõusust. Nii oleks Tõelembi teenistus osaku väärtuse kasvu arvelt ca 59 dollarit ehk 760 krooni. Seega kursimuutusi kõrvale heites jääks Tõelembi kahju fondi müümise korral kasust suuremaks.

Veel üks nüanss, mida Tõelemb investeerimisotsust tehes ei osanud tähele panna, on see, et Hansapank oma fonditutvustustes ei näita ära igakuist hooldustasu. Fonditutvustuses on kirjas ainult sisenemis- ja väljumistasud, haldustasu rida on tühi. Väike petumaik on asjal man, nagu nüüd Tõelembile näib, sest kui lahter on tühi, järeldab normaalne inimene, et tasu pole. Aga eriti välismaiste fondide puhul tuleb arvestada, et aastas kulub hooldamisele 600 krooni. Juba see sööb võimaliku teenistuse täielikult. Ja mis sõnademäng see üldse käib ? mis see hooldustasu ikka muud on kui haldustasu.

Tõelembile tulevad vägisi pähe järeldused ? finants- ja riigijuhid räägivad säästmisest ning investeerimisest, kuid kuidas ja kuhu sa, hing, investeerid, kui isegi mõnekümne tuhande korraga ja mitte jupikaupa (rohkem teenustasusid) investeerimisel ikkagi ei õnnestu keskmise riskiga fondide abil teenida rohkem, kui inflatsioon ära sööb, sest mida ei söö inflatsioon, söövad ära pankurid. Säh sulle siis investeerimist!

Paljud lugejad ja muud tuttavad on minult küsinud, kuhu investeerida, ning kui ma pole suutnud midagi konkreetset vastata, siis küsinud, kus on see koht, kust head finantsnõu võiks saada. Kui ma olen soovitanud neil pöörduda mõne panga poole, siis on tulnud vastuseks, et pankadest ei anta mitte nõu, vaid tehakse müügitööd.

Mul omal sarnane kogemus puudub, sest ise olen suutnud pankade poolsed nõustajad kergelt pareerida väitega, et ma ise suudan teha investeerimisalaseid otsuseid, ja kui ei suuda, siis on mul viis kolleegi, kellelt ma saan asjalikku nõu. Aga et taolist kurtmist olen kuulnud eri aegadel väga erinevatelt inimestelt, on probleem ilmselt täiesti olemas. Kui aus olla, siis teinekord kipuvad isegi finantsnõustamise alased avalikud loengud kujunema spetsialistide nõu asemel tootereklaamiks.

Samas on see ka täiesti loomulik, et panga esindaja soovitab paigutada raha just tema poolt hallatavasse fondi või muusse väärtpaberisse. Miks peakski propageerima konkurentide tooteid?

Seega pole sõltumatute finantsnõustajate ilmumist oodata enne, kui praegused maaklerid, fondijuhid ja analüütikud pensionile lähevad.