Kas olla või näida peaminister?

Viimaseil nädalail on mitmel pool avaldatud arvamust, et Eesti praegused juhtimisstruktuurid ei võimalda ei kohalikul ega riiklikul tasemel korralikke ja tulevikku suunatud otsuseid teha. Eriti põhjalikult võttis sel teemal sõna Indrek Neivelt. Neivelti kirjutise (EPL, 27.10.) võib laias laastus jagada kahte ossa. Esimeses osas käsitletakse kohaliku omavalitsuse, konkreetsemalt Tallinna, teises valitsuse juhtimist.

Kohaliku omavalitsuse osas on Neivelti seisukohad igati arvestatavad. Ma ei arva küll, et Tallinna linnavalitsust saab täielikult juhtida nagu äriettevõtet, kuid teatavate ärimaailma põhimõtete ülevõtmine võimaldaks kindlasti linna senisest tõhusamalt juhtida. Eriti puudutab see täidesaatva võimu vabastamist poliitilise võitluse koormast ehk konkursi alusel tööle valitava linnadirektori ametisse seadmist.

Halastamatu poliitiline konkurents ja linnapeade kiire vahetumine pole lasknud linnavalitsustel teha tulevikku suunatud otsuseid. Poliitilise võitluse areeniks jääks siis volikogu, selle objektiks linnavolikogu esimehe koht. Linnapea saaks vähemalt teoreetiliselt kogu "madina" ajal tööd teha.

Uuendamist vajaksid ka linnaosade valitsused, mis tuleks poliitiliste broilerite kasvulavast muuta teeninduspunktideks kodanikele. Nende Neivelti ettepanekute elluviimine oleks kindlasti kasulik, ega eeldaks ka seadusandluse radikaalset muutmist.

Neivelt siiski eksib, väites, et ükski erakond seda teemat kohalike valimiste ajal ei tõstatanud. Isamaaliidu Tallinna programmis oli reform - osalt lausa Neivelti kasutatud sõnadega - peamiste lubaduste seas. Kuid kohukeste varju jäänud kohalike valimiste kampaanial ei õnnestunud ei Isamaaliidul ega teistelgi erakondadel programmist just palju rääkida.

Vähemalt sama suurt muret kui Tallinna linnavalitsuse üle tunneb Neivelt riigi valitsuse pärast. Tuues näiteid hiljutisest poliitilisest minevikust, kus jõulisem partner on peaministrit kelgunöörina kaasa lohistanud, leiab Neivelt, et peaministrile pole Eestis antud piisavalt võimu. Selle väitega ei saa ma nõustuda. Kindlasti soovib iga peaminister nii laiu võimupiire kui võimalik, kuid ebaõnnestumisi väheste volituste kaela ajades demonstreeritakse üksnes abitust ja saamatust. Põhiseadus on andnud peaministrile vägagi laiad volitused, suuremad kui mitme naaberriigi peaministril. Võib koguni väita, et Eesti põhiseadus on riigi juhtimise alal keskendatud tugevale peaministrile.

See puudutab juba peaministri ametisse seadmist, mida on suhteliselt lihtne teha. Peaministri ametist vabastamine nõuab juba suuremat enamust, st Riigikogu selget tahet. Presidendil võimalus peaministrit ametist vabastada puudub.

Mis puutub kabineti moodustamisse, siis see on peaministri teha. Riigikogu kinnitab ametisse vaid peaministri, mitte tema kabineti liikmeid. Kuigi ettepanekud selleks teevad valitsusliidu osapooled, on peaministril õigus kandidaat tagasi lükata, mida on ka korduvalt tehtud. Juttu, et peaministril pole kabineti valikul midagi öelda, võib rääkida vaid peaminister, kes oma tööga hakkama ei saa.

Veel lihtsam on ministri vabastamine. Peaministril tuleb lihtsalt jalutada vastava ettepanekuga Kadriorgu - president on kohustatud kolme päeva jooksul ministri vabastama.

Nii pole valitsuse nõrkuses ja otsustusvõime puudumises süüdi Eesti põhiseadus, vaid see, et peaminister ei saa talle usaldatud tööga hakkama. See ei tähenda, et peaminister on ebapopulaarne. Vastupidi: ta võib olla vägagi populaarne ja armastatud. Küsimus on ses, kas peaminister on ametisse astudes otsustanud olla või näida. Esimesel juhul ta tõepoolest juhib valitsust, seades eesmärgiks mitte seda iga hinna eest koos hoida, vaid otsustamisele suunata. Teisel juhul on eesmärk koospüsimine, otsustamine jääb tahaplaanile.

Peaminister peab aru saama, et talle usaldatud võim paneb talle ka tohutu vastutuse. Valitsuse piires ei ole tal mitte õigus, vaid kohustus õigust mõista, pannes oma otsustega paika piirid, millest lähtuvad kirjutamata poliitilised normid. Põgeneda otsustamise eest ettekäände taha, et õigust ei mõista peaminister, vaid kohus, näitab, et peaminister ei mõista, mis ametit ta peab. Kui näiteks Tiit Vähi oleks oma ülesannetest sel kombel aru saanud, püsinuks Edgar Savisaar lindiskandaali järel rahulikult ametis - kohtus teda ju süüdi ei mõistetud. Oponentide salajane lindistamine oleks siis Eestis aga saanud elunormiks.

Andrus Ansip ei saa sellest kahjuks aru. Olles valinud näimise olemise asemel on selline käitumisviis loomulikult mõistlik, sest pole ohtugi, et koalitsioon laguneda võiks, sest milline partner soovib vabaneda peaministrist, kes lubab tal teha kõike, mis pähe tuleb. Eks Reformierakond kangutas peaminister Juhan Partsi ametist ju ka alles siis, kui Parts otsuseid tegema hakkas.

Loomulikult võib näimise vahetamine olemise vastu kaasa tuua probleeme ehk valitsuse lagunemise. Ükskord laguneb iga valitsus. Erakondadel on parem valimistele vastu minna võimupositsioonilt. Kas võimul püsimise nimel tasub loobuda otsustamisest ja sallida ebamoraalseid tehinguid, on iseküsimus. Sellele peab iga peaminister ise vastama.