?Lugesin kokku, sain 465 aastaringi,? osutab Lepik omapärasele veinipudelialusele, mis on tehtud Soomest toodud kelopuust ehk metsakuivast lapi männist. Puul on väljaspool huvitavad vindiga praod, mis on tulnud selle keerdumisest polaarpäeva järgi. ?Meil oli kesk-aeg ja Thamesi jõgi talviti paksu jääkorra all, kui see puu aeglaselt kasvama hakkas,? mõtiskleb autor.
Varem mööbliärimehena paljudes uutes kodudes käies ja sinna mööblit tarnides märkas Lepik, et jõukad inimesed ja neid nõustavad arhitektid otsivad kataloogidest välja järjest kuulsamate Itaalia ja Hispaania disainerite mööblit, uskudes, et see ?maailmatase? teeb elamise euroopalikuks.
?Lausa püüdlikult pigistatakse mõistus kinni, et mitte näha, kuidas suurtootmine ja tehnoloogia meiega manipuleerib. Massikultuur tungib meie ajusse ja südamesse läbi silmade ja kõrvade, läbi naha ja karvade. Uued ideed annavad hingele ja mõistusele muutuste piitsa. Suures kaasaminemise tuhinas me ei märka, et jalad on juba maast lahti, juured alt läinud ja vaid ebakindlustunne sel uhkel Euroopa-teekonnal tuletab meelde, et mäluga ei maksa naljatada ? kaob seegi vähene eneseväärikus, mis veel olemas,? sõnastab Lepik põhjuse, miks ta sedavõrd omanäolisi mööblitükke tegema hakkas. Meie kodud on ühenäolist mööbliplaadist spooniga kaetud talupojamööblit täis, rikkamad tellivad aga kallist disainmööblit. Lepik paigutab oma toodangu kuhugi disain- ja kantrimööbli vahepeale.
Tema toodetes, millest igaüks on isemoodi, sest kaht sarnast puud pole ju olemas, on ühendatud käsitöö ja looduslik materjal tänapäeva tehnoloogia saavutustega, nagu klaas ja metall. Eriti uhke on mees selle üle, et tema laudade-toolide pärast pole ühtki puud tapetud ? need kõik on oma jala peal metsavaikuses surnud või siis mingil muul põhjusel varem maha võetud. Üraskiaugud ja kasvamise ajal tekkinud vigastused on meelega alles jäetud, sest needki jutustavad meile möödanikust.
Massiivse saja-aastasest Eesti karjamaa kasest valmistatud klaasplaadiga laua eest küsib tegija veidi alla kümne tuhande krooni. Töötunde kulub selleks 70 ringis, materjali eest tuleb maksta ? ega teenistus kuigi suur ei ole.
Aga Lepik ei tee seda raha pärast, vaid rohkem hobi korras. Samas kui mööblitükke koguneb juba kümmekond, pole neid enam kusagile panna ja tuleb ostja otsida. Ta teab öelda, et Soomes on selline mööbel väga hinnas, ja loodab, et ka Eesti inimesed tüdinevad masskultuurist ja otsivad oma koju midagi, mis selle eriliseks muudab.
Lepiku tehtud esemeid vaadates meenub skulptor Mati Karmini miinimööbel. On see rohkem kunst või mööbel? Karmin vastab, et nii üht kui teist, kuid peab disaini siiski olulisemaks. Kunstnik ütleb, et tema meremiinidest tehtud esemeist lähevad paremini kaminad ja grillahjud, kuid ka baarikapid ja istmed on omaniku leidnud. ?Mulle meeldib, kui asi on mitmeplaaniline,? lausub Karmin, kelle looming jutustab Eesti ajaloost, kuid ka eestlaste elujõust ja merelähedusest.
Seotud lood
Tundlikke kliendiandmeid omavad advokaadibürood on küberkurjategijate pidevas huviorbiidis, mistõttu nõuab advokatuur, et küberturvalisus oleks tagatud kõrgeimal tasemel. Et nõuded saaksid täidetud ka päriselt ning ka töötajate teadlikkus tõstetud, on mõistlik kaasata oma ala spetsialistid, usub advokaadibüroo TARK juhtivpartner Tanel Tark.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Viimased uudised
Õigusruum ja ärikultuur riigis on euroopalik
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele