Jäätmete taaskasutamine päevakorral ka Jaapanis

Möödunud sajandi masstootmine ja masstarbimine on viinud Jaapani 21. sajandil olukorrani, kus tootmis- ja tarbimisjäätmete matmispaikade arv on piiratud ning maavarad globaalsel tasandil hakkavad ennast ammendama. Ressursside ebaefektiivne kasutamine hakkab takistama majanduskasvu ja ohustab keskkonda.

See on sundinud viimastel aastatel pöörama tähelepanu 3R-le (Reduce, Reuse, Recycle) ehk materjalide vähesem kasutamine, taaskasutamine ja ümbertöötlemine.

Jaapan impordib kolmandiku oma ressursside vajadusest ja leiab, et ainult materjalide efektiivne kasutamine, tekitatud jäätmete vähesus ning jäätmete ümbertöötamise kõrge määr suudavad toetada nii looduskeskkonna kui ka majanduskasvu jätkuvust.

Seatud eesmärgi saavutamiseks on jaotatud vastutus erinevate osapoolte vahel ning pööratakse tähelepanu toote eluea igale faasile. Riik on väljatöötanud materjalide taaskasutamise nõuded 35 kaubagrupile ja 18 tööstusharule, mis kokku katab 70% üldjäätmetest ja 40% tööstusjäätmetest.

Ettevõtted peavad toodete väljatöötamise puhul lähtuma 3Rst, et kasutatud materjalide hulk oleks võimalikult väike, toote eluiga pikk ning toote kasutamise lõppedes ümbertöötlemine lihtne.

Keskkonnasõbraliku toote taaskasutatavad osad tuleb uuesti tootmisse suunata. Näiteks kodumasinate ümbertöötlemise seadus sunnib tootjaid toodetud telekatest, külmkappidest, õhukonditsioneeridest, pesumasinatest 60% taastöötlema. Seaduse tulemusena tekkis kaks suurtootjate gruppi, kes ehitasid oma ümbertöötlustehased, vastuvõtupunktid ja kehtestasid kasutatud kodumasinate ümbertöötluse hinnad. Praeguseks töötavad 37 ümbertöötlustehast planeeritust suurema koormusega ning ebaseaduslikult loodusesse jäetud kodumasinate hulk ei ole suurenenud.

Eratarbijad peavad tasuma enda poolt kasutatud toodete ümbertöötluskulud, näiteks sõiduauto ümbertöötluskulud tuleb tasuda uue auto soetamisel, kodumasina ümbertöötluskulud tuleb tasuda, kui tahad vanast kodumasinast lahti saada.

Samuti peavad kodumajapidamised grupeerima prügi munitsipaalkorra kohaselt. Kodumajapidamiste jäätmete hulk on viiendik kogu jäätmehulgast, kuid erinevalt tööstusjäätmetest on neid raskem ümbertöötlemisse suunata.

Senini on kodumajapidamised jäätmeid grupeerinud kolmeks grupiks: supermarketi kilekotti mahtuv põlev prügi, mittepõlev prügi, ning vanapaber. Selline grupeering aga ei toeta piisavalt erinevate kaubagruppide ümbertöötlemist ning 2001. aastal läks ümbertöötlusse ainult 15% kodumajapidamise jäätmetest, võrreldes 46%ga tööstusjäätmetest.

Taastöötluse soodustamiseks peavad eratarbijad majapidamisjäätmeid hakkama grupeerima üha enam ja enam. Põleva prügi hulgas eraldi grupi moodustavad värske liha ja kala plastikpakendid, plastikpudelid ning riided. Mittepõleva prügi eraldi grupid on klaasist ja metallist prügi. Positiivse poolena ei ole kodumajapidamiste prügi hulk suurenenud alates 1989. aastast.

Materjalide taaskasutusele orienteeritud ühiskond algab riigi tasandilt, kuid teostajateks jäävad indiviidid, seetõttu algab ressursside efektiivne kasutamine töökohast ning kodust.

Suure tähtsusega on kohalikud omavalitsused, kes peavad tegema selgitustööd nii kohalikele ettevõtetele kui ka eraisikutele, ning näitama keskkonnasõbralikkuse eeskuju.

Autor: Janika Bachmann Suzuki