Mõõdukas eetikakriis tuleb ühiskonnale kasuks

Sel aastal on avalikult räägitud palju eetikast. Seda nii äris kui ka avalikus elus. Ka varasematel aastatel on erinevaid vassimisi ja kahtlasi tehinguid avastatud, kuid tänavu räägitakse neist pikemalt, põhjalikumalt ja kriitilisemalt. On jäänud mulje, et Eestis valitseb eetikakriis ja ükskõikne suhtumine eetikasse.

Küsimustele vastab TTÜ majandusteaduskonna ärieetika dotsent Mari Meel.

Kuidas hindate hetkeolukorda Eestis. Kas meil on eetikakriis? Mulle tundub, et meil on pigem õiguskriis, mis on hullem kui eetikakriis.

Mõõdukas eetikakriis, mis põhineb vaadete paljususel, on demokraatlikus ühiskonnas paratamatu. Kui eetikakriis on jõudnud õiguskriisi või selle lähedale, on asi juba halb. Tunnused õiguskriisist demokraatlikus ühiskonnas on näiteks, kui kodanikke ei kohelda seaduse ees võrdselt, kui seaduste täitmise üle ei suudeta või ei soovita teha järelevalvet, kui ilmselt vigaseid või puudulikke seadusi ei kiirustata parandama jne.

Näiteks häirib kodanike õiglustunnet, kui mõned, teistest justkui võrdsemad isikud võivad oma maju ehitada kas või jalgupidi merre ja tõkestada teistele mere äärde pääsu, kuigi mereäär peaks kuuluma igaühele. Või siis Ain Hanschmidti juhtum, kus Enn Pant müüs temale üliodavalt osaluse Tallinkis. Tundub küll, et kui üks inimene müüb teisele oma vara 10, 20 või 100 korda turuhinnast odavamalt, ei olnud ta ise selle vara omanik, vaid kõigest haldaja.

Kuidagi ei saa uskuda, et igat sellise skeemi kasutajat koheldaks maksuameti poolt samamoodi, kui seni on koheldud Hanschmidti.

Hanschmidt vaikib. Kuidas seda eetiliselt hinnata? Ta leiab ilmselt, et talle on ka tulevikus kasulik mitte kommenteerida.

Tema vaikimist võiks võrrelda poliitikute vaikimisega pärast ?kommarite särkide? presenteerimist või Lihula mälestusmärgi ärandamist. Lihula juhtumi puhul hakati ju uurima, kes olid need kokkutulnud inimesed, kes väidetavalt politseinike pihta kive loopisid, aga ma pole kuulnud, et uuritaks ja püütaks vastutusele võtta neid, kes salajase ärandamise korraldasid. Siit jääb jälle kodanikele mulje, et ühed on seaduse ees võrdsemad kui teised.

Eelnevaga sarnane on ju ka Koipsi saare lammaste juhtum. Rein Sikk kirjutas eelmisel nädalal Eesti Päevalehes, et loomade väärkohtlemist ja saare reostamist uurida püüdnud inimesi, sealhulgas Rein Sikku, ähvardab karistus selle eest, et nad viibisid saarel ajal, kui seal poleks tohtinud viibida, loomad viibivad aga endiselt vaid Issanda hoole all.

Kuhu õiguskriis võib edasi areneda? Arenguloogika järgi hakkavad inimesed suhtuma oma kodanikukohusesse üha ükskõiksemalt või igatsema ?kõva kätt?, nagu hetkel Iraagis. Kumbki võimalus pole minu meelest hea. Eestlased on niigi suhteliselt passiivsed seaduste kujundamise ja poliitika suhtes, võrreldes näiteks prantslastega, kes alatasa streigivad. Eestlane ootab pigem, et kohus töötaks omasoodu ja kodanik saaks seal õiglase kohtlemise.

See passiivsus kandub üle valimistele. Näiteks puudub tavakodanikel praktiliselt võimalus protesteerida, kui partei või konkreetne tegelane, keda ta valis, ei täida oma lubadusi.

Kodanik saab ainult loota, et keegi Riigikogus avaldab umbusaldust ja siis võib-olla tulevad uued valimised. Kodanikel on tunne, et poliitilised mängud käivad nende peade kohal ja nende huvid ei lähe seal üleval kellelegi korda.

Viimastel kohalike omavalitsuste valimistel käis valimas alla poole hääleõiguslikest kodanikest. Mis järelduse peaksid asjaosalised sellest tegema? Vastutustunde ja kohusetundega poliitikut peaks see väga murelikuks tegema. Nii madal aktiivsus näitab, et on suur lõhe ühiskonna ja ühiskonda valitseva osa vahel. Et valitsejalt ei loodeta midagi.

Miks on Eestis eetikateema hetkel kuum? See võib olla nii ühiskonna loomulik areng kui ka õiguskriisi üks nähtudest. Võimalik, et mõtlevatel inimestel hakkab n-ö ära viskama. Ühiskonna arengu seisukohalt on see hea.

Sel aastal tuli kasutusele, kohati ka ironiseeriv mõiste ?juriidiliselt korrektne?. Kas eetilisuse ja seaduslikkuse vahele saab ja peab tõmbama võrdusmärgi? Tegelikult on seadusloome kogu ajaloo vältel toetunud eetilisele arutlusele või põhjendusele.

Religioossetes ühiskondades põhines seadus religioonil, mis sisaldab head tava ja käitumiseeskirja. Näiteks piibli andmeil andis Moosesele käsulauad kätte ju Jehoova ise.

Seadus aga ei suuda katta kõike, sest kaasaegse demokraatliku ja dünaamilise ühiskonna arusaam kõlbelisest ja kõlvatust areneb seadusloomest kiiremini.

Inimeste arusaam eetikast erineb. Miks? Üheks põhjuseks on muidugi meie multikulturaalne ühiskond oma maailmavaadete paljususega, kus inimese tähtsaim põhiõigus on tema vabadus ? ka tema mõttevabadus. Ei saa inimestele peale suruda ühte kindlat maailmavaadet, pidada seda õigemaks kui teist.

Kas äris ja riigijuhtimises on üldse võimalik eetikast ühtmoodi aru saada? Võimalik oleks, kui ühiskondlik ideoloogia ja riik suruks peale üht eetikat ja üht ideoloogiat.

Et lepime näiteks kokku, et oleme ranged materialistid ja käitume ainult vastavalt selle maailmavaate tõekspidamistele.Samas ei saaks selline ühiskond olla eriti demokraatlik, sest demokraatlikus ühiskonnas on erinevad eetilised maailmavaated avalikult esindatud ning mõõdukas eetiline kriis ehk kestev diskussioon erinevate eetiliste tõekspidamiste vahel on normaalne.

Mõõdukas kriis ei ole siis halb, vaid normaalne? See on paratamatu ja sellega peab leppima. Kriisi pehmendada saab ainult inimeste harimise kaudu. Näiteks võiks minu meelest usundiõpetuse üheks tähtsamaks ülesandeks olla usulise ja maailmavaatelise sallivuse arendamine. Usk on sisemine veendumus. Ei ole ju kuidagi võimalik tõestada, et jumal on olemas või teda ei ole.

Ei ole ka võimalik tõestada, et üks religioon vahendab jumalat inimesele õigemini kui teine. Kui inimesed suudavad austada teiste inimeste usku ja maailmavaadet, võib loota, et diskussioon eetilistel teemadel on pehme ja loov ? mitte õel ja hävitav, hambaid krigistav kriis.

Kaasaegse ühiskonna häda on väga kitsas spetsialiseerumine. Inimene hakkab juba algkoolis välja selgitama, milles ta andekas on, ning keskendub siis oma ande väljaarendamisele kitsal erialal. See aga tähendab, et inimesel pole aega enam millekski muuks, ka mitte oma maailmavaate väljaarendamiseks. Oma kitsa eriala asjatundjad tahavad, et ka eetilisi probleeme lahendaks nende eest selle ala asjatundjad ja kirjutaks neile lahendusi ette. See aga kitsendab nende õigust valikuvabadusele.

Kuidas on eetilised tõekspidamised viimase kümne aastaga muutunud? Raske öelda. Loodan, et kõik liigub ikka paremuse poole. Näiteks oli veel 3-4 aastat tagasi raske küsimus väikestele allhankijatele tasumisega viivitamine, eriti ehituses.

Kui hea raamatupidamistava järgi tohtis vastavalt lepingule viivitada mitte üle 5?7 päeva, siis tavaline oli, kui suur maksis mitmekuulise viivitusega.

Sellega sunniti väikeettevõtjaid pidevalt töötama pankrotieelses seisundis. Üks ettevõtja väitis hiljuti, et sellist kommet enam ei ole. Samuti tundub, et veidi väiksem on praegu ümbrikupalkade osa, võrreldes sellega, mis oli mõned aastad tagasi.

Usun, et muutused paremuse poole jätkuvad, sest üha enam suhtleme ja oleme mõjutatud ka muu maailma poolt. Küllap sunnib ka LHV kohtuasi meidki oma seadusi ja eeskirju häkkerluse ja siseinfo kasutamise osas üle vaatama ja karmistama.