Istuv valitsus tiksub vaikselt oma aega

Valitsusel puudub nägemus, kuhu riiki juhtida. Homsele edule ei viitsitagi vundamenti laduda, selle asemel kakeldakse omavahel ja keskendutakse valimiste eel kiirest majanduskasvust laekuva raha ümberjagamisele.

Järgmiste valimisteni on jäänud napid 12 kuud. Peaminister ja valitsus on juba 11 kuud töötanud tühikäigul ja tundub, et samapalju lihtsalt tiksumist ootab veel ees. Vaadates istuva valitsuse tegemisi, meenub valm luigest, haugist ja vähist, kes veavad koormat igaüks eri suunas, nii et see ei liigugi paigast.

See valitsus on ennast ammendanud. Toon mõned kurvad näiteid majanduse ja rahanduse valdkonnast, et suutmatust ilmestada.

Esiteks euro. Eelmisel kolmapäeval pidi ka rahandusminister Aivar Sõerd lõpuks tunnistama seda, mis oli selge juba eelmise aasta novembris-detsembris: Eesti ei suuda euro kasutuselevõtuks vajalikke kriteeriume täita ja järgmisel aastal eurot ei tule.

See on valitsuse rumala ja hoolimatu poliitika vili. Peaminister peaks selle asemel, et korrutada, et midagi pole veel kadunud, tunnistama oma läbikukkumist ja ütlema järgmise realistliku tähtaja ning esitama konkreetse plaani eesmärgi saavutamiseks.

Naljajutt on majanduskasvu ja euro kasutusele võtmise vastandamine. Riigieelarvelisest populismist loobudes on võimalik tagada nii hea majanduskasv kui ka euro kasutuselevõtmine, mis on selle kasvu üks nurgakivi. Teiseks tulumaks. 2009. aasta 1. jaanuariks peame ELi seadustega kooskõlla viima meie ettevõtete tulumaksuseaduse, sest leppisime ELiga nii kokku 2002. aastal sõlmitud ühinemislepingus.

Paar nädalat tagasi selgus, et valitsus pole teemat veel arutanudki. Eelmisel reedel tuli välja, et peaminister Andrus Ansipil on üks plaan, rahandusministeeriumil teine. Ilmselt on taas lahenduseks otsus, et teemaga enne valimisi ei tegeleta ja ettevõtjatele võib selgus saabuda alles mõni kuu enne uue süsteemi rakendumist.

Res Publica on seisukohal, et arutelu tulumaksu lahenduste osas tuleb käivitada kohe, et tagada maksukeskkonna stabiilsus ja ennustatavus. Meie ettepanek on lihtne: maksustame ettevõtete aastatulu madalalt, 5%ga, ja teenime pigem sellelt, et paljud ettevõtjad otsustavad kolida Eestisse ja deklareerida oma tulu siin. Lisaks peame õigeks vähendada maksu eraisikutele makstavatelt dividendidelt, alandades selle 15%-le. Nii muutuks ettevõtluse maksukoormus kokkuvõttes minimaalselt ja Eesti oleks ettevõtluskeskkonnana veelgi atraktiivsem.

Me ei toeta peaministri mõistusevastast plaani, mille kohaselt ei maksustataks ettevõtete Eestis teenitud tulu, mis viiakse Eestist väljaspool tegutsevasse emaettevõttesse.

See tekitaks Eesti ja välismaiste ettevõtete ebavõrdse kohtlemise, ettevõtte tulumaksu kaotamine aga asetaks ka mujal tegutsevad Eesti ettevõtjad halba olukorda, kuna mitmed direktiivid ja maksulepingud kaotaksid neile kehtivuse.

Ka välisinvestoritele on selline lahendus vaid näiliselt atraktiivne, sest tegelikult peavad nad sellisel juhul ettevõtte tulumaksu tasuma lihtsalt oma kodumaal, kus maksumäärad ei pruugi olla sugugi soodsad. Rumal on lasta maksutulu enda asemel koguda teistel riikidel. Kolmandaks riiklik arengukava. Õigustades seda, et valitsus ei suuda Riigikogule tööd anda, on peaminister öelnud, et ilmselt peab tulevikus ka Eesti parlament hakkama märksa rohkem tegelema tulevikuküsimustega, arengukavade ja strateegiate arutamisega.

See on õige. Aga kahjuks ei haaku valitsuse jutt tegudega. Ühest peamisest strateegilisest arutelust - mida teha 2007.-2013. aastal Eestisse jõudva ELi abirahaga - on Riigikogu püütud hoida nii kaugel kui võimalik. Ometi moodustab see 70 miljardit krooni suure osa nendest vahenditest, mida saab järgnevatel aastatel investeerida Eesti arengusse.

Laiema konsensuspoliitika taotlemine paralamendis, sealhulgas kokkulepe opositsiooniga, võimaldaks vältida rahajagamist "oma meestele" ja avalike huvide allutamist isiklikele huvidele.

Olen näinud valitsuskabineti vaikuses sündinud versiooni ning pean kurvastusega möönma, et raha on lihtsalt omavahel ära jagatud, ilma selgeid eesmärke ja prioriteete sõnastamata. See tähendab, et kõik valdkonnad saavad veidi. Vaja oleks aga vahendite kontsentreerimist haridusse, teadusse ja arendustegevusse ning infrastruktuuriprojektide finantseerimisse.

Istuv valitsus püüab oluliste asjadega tegelemise asemel lihtsalt raha laiali jagada, et kindlustada oma edu järgmistel valimistel. Probleemid kuhjuvad ja me kaotame aega, mida võiksime kasutada riigi tuleviku ehitamiseks.