Rahvaliit taastab endisaegse majavalitsuse?

Uute asutuste ja struktuuride loomine ei lahenda iseenesest ühtegi probleemi. Ma ei saa aru, mis on kinnisvaraameti loomise eesmärk peale täiendava bürokraatia ja riigieelarve kulu tekitamise. Ma ei näe sellise ameti loomisel mingit mõtet.

Rahvaliitlane Janno Reiljan on sellise ettepaneku tegemisel ilmselt kinni nõukogude aja nostalgias. Eeskujuks on arvatavasti võetud veneaegne majavalitsus, mis saab raha riigieelarvest ja jagab asutustele pindasid. Selle tulemusena on asutused majavalitsuse pantvangid. See ei ole mudel, mis 21. sajandisse sobib.

Pigem võiks lähtuda Põhjamaade kogemusest, kus riigi asutatud äriühingud suudavad edukalt hallata ka näiteks ülikoolide kinnisvara, olles mõnel juhul ka börsiettevõtted.

Tänane kinnisvara haldamise mudel on iseenesest õigesti paigas, kui ainult tänane koalitsioon arendaks selle lõpuni välja ja laseks Riigi Kinnisvara ASil (RKAS) töötada. Funktsioonid on tänases struktuuris jagatud ja vastutus määratletud. Riigi üldist kinnisvarapoliitikat teeb rahandusministeeriumi halduspoliitika osakond, kinnisvara teenuseid osutab RKAS. Tegelik küsimus on ikka selles, kuidas panna riigiasutused oma kinnisvarakasutust optimeerima. Bürookuludele reaalse turuhinna tekitamine läbi RKASi on siin mõistlik lähenemine, mis sunnib asutusi mõtlema. Enamik riigiasutusi on siiski täiesti tavalised büroopindade kasutajad, kelle vajadused ajas muutuvad.

Ajal, kus ametnik saab sülearvutiga ka kodus tööd teha, peab ka riigi kinnisvara haldamise mudel olema paindlik. Paindlikkuse saab aga tagada eelkõige sellega, et sisulised valikud jäetakse nii madalale tasemele kui võimalik. Kinnisvara juhtimine peab käima eelkõige eelarve ja finantspiirangute või -võimaluste kaudu. Rahastada tuleb asutusi ametikohtade kulu põhiselt ning jätta kinnisvara puudutavad otsused asutuse juhile. Just asutuse tasandil tuleb otsustada, kas kinnisvara-, palga- või hoopis IT-kulu on see, mis antud ajahetkel aitab kõige enam asutusel tema eesmärke saavutada.

Riigi kinnisvara haldamisel on jäädud poolele teele nõukogude ajast turumajandusse just maailmavaateliste erimeelsuste tõttu. Suurem osa asutusi tegutseb jätkuvalt oma pindadel, kus tegelikud bürookulud kaovad eelarveridade rägastikku ning rahakasutust on võimatu hinnata. RKASi küsitavad hinnad aga sarnanevad turuhindadega vaid erandjuhul.

Lahendus on siin vaid üks: minna riigi büroopindade haldamisel üle turupõhistele hindadele. Mis puudutab riigi käes olevat üleliigset kinnisvara, siis siin pole sisulist vahet, kes selle realiseerib. Peaasi, et see ilmaasjata ei seisaks ega laguneks. Ilmselt oleks ka siin üüripõhisest lähenemisest abi, sest vaevalt nõustuksid ministrid nappe eelarvevahendeid kulutama mittevajaliku kinnisvara eest RKASile rendi maksmiseks. Eraldi küsimus on, mida teha spetsiaalkinnisvaraga nagu vanglad ja piiripunktid, millel turuhinda pole.

Ka siin oleks siiski lahenduseks üürisuhe, mis muudab kulud läbipaistvaks, ainult hinnakujunduses tuleks lähtuda kulupõhisest mudelist.

Kirjeldatud lähenemine tagaks nii kulude läbipaistvuse kui ka asutuste motivatsiooni oma käsutuses olevat kinnisvara optimeerida. Muidugi kaasnevad ka üüripõhise mudeliga omad riskid, nagu näitas politseimaja ja Kalevi juhtum. Siin polnud aga probleemiks mitte üürisuhe, vaid see, et sisulist konkurssi ei toimunud ja ministeeriumid kuritarvitasid enda pädevust.