Omandireformile ei saa veel punkti panna

Juunis möödub omandireformiseaduse vastuvõtmisest 15 aastat ja ehkki uuenduste lõpetatuse aste on 98 protsenti, ei saa omandireformile veel punkti panna.

Reforme saab vaadelda ainult avameelselt kõigis nende raskustes ja tegematajätmistes, aga ka arengut soodustavast küljest. Omandireform aitas maad välja tuua totaalsest natsionaliseeritusest. Ent ümmargune daatum on ühe reformi jaoks ikkagi negatiivse tooniga - me ei tulnud tänapäeva võimalusi arvestades normaalse ajaga toime hästi tuntud klassikalise reformiga. Tulemus ei ole Euroopa riigi vääriline.

Venimise põhjus pole alati haldussuutmatus, mis on meie avalikule sektorile üldisemaltki omane, vaid ka sihilik aeglustamine ringkondade huvides, kelle ühisnimetajaks võiks olla postsotsialistlik nomenklaturism. Näiteks tõsiasi, et vajaduselt rahareformiga võrreldavat eraomanikustamisreformi ei võetud riigi teostada ega isegi mitte kontrollida, vastupidiselt suurerastamisele. Riik pesi oma käed omandi- ja maareformist puhtaks.

Viimase 10-12 aasta jooksul ei ole leitud lahendust mitmele valupunktile, näiteks on endistviisi ülal sundüürnike probleem, ehkki asjalikke lahendusi on pakkunud nii üürnikud kui ka omanikud.

Selle küsimuse võtmeks on munitsipaalelamufondi laiendamine. Mõnikord on tuntav, et sundüürnike probleemi tahetakse hoida otsekui mingi värske haavana, lõikamaks selle arvelt ikka ja jälle poliitilist profiiti. Suurele osale sundüürnikest jäid nn kollased kaardid kasutamatult kätte. Seepärast ongi omanikud üürnike mõistlikke erastamisvõimalusi toetanud.

Midagi pole räägitud eurorahade kaasamisest selle küsimuse lahendamisse. Miljardilistest eurotoetustest kas või 1-2% eraldamine kängujäänud munitsipaaleluasemefondi edendamiseks leevendaks probleemi märgatavalt. Ja sundüürnikud pole ainsad hädalised, elamispinda on raske leida näiteks täiskasvanuks saavatel lastekodukasvandikel jpt.

Ometi etendas omandi- ja maareform selgi kujul kaalukat rolli eraomandusliku ja eraettevõtliku ühiskonna tekkes. Maa siirdumine erakätesse olnuks reformita kujuteldamatu.

Õigusjärgsete omanike huvide kaitse jääb aga ilmselt veel aastateks Eesti Omanike Keskliidu (endine õigusjärgsete omanike liit) päevakorda. Selle aktuaalne näide on 1941. aastal järelümberasunute küsimus, mis ootab oma lahendust juba ligi 10 aastat. Võlaõigusseaduses on mitmeid omanikke ahistavaid sätteid, mis tuleb kõrvaldada. Vanad üürimajad tahavad renoveerimist - väärtuslikud puitasumid tuleb päästa lõplikust lagunemisest. Selleks otstarbeks tuleb hankida ka eurotoetusi. Detailplaneeringute koostamise eeskirjad on bürokraatlikud, neid tuleb märgatavalt lihtsustada. Praegu võib isegi väikeste planeeringute koostamine võtta aastaid.

Omaette valdkonnaks jääb munitsipaalelamufondi laiendamine. Ilmselt ei hakka siin asjad enne tõhusamalt liikuma, kui üürnike ühendused ise nõudlikumaks ei muutu. Sundüürnike probleem ei lase ka reformi lõpetatuks lugeda.