Ajakirjaniku ehitusseiklused teisel pool lahte

Praegu töötab Soomes tuhandeid Eesti ehitajaid. Enne töö algust teadsin võõral maal töötavatest meestest ainult nii palju, et nood teenivad seal head palka.

Minu esimene töökoht oli Land OÜ. Aprillikuus ladusin just selle firma töölisena Järvenpääl müüri. Ettevõtte juht lubas mulle ühe silikaatkivi paikapanemise eest 0,4 eurosenti. Kuigi minu teenistus oli paljulubav, ootan ma oma palgapäeva veel praegugi.

Juba teisel tööpäeval mõistsin, et paljukiidetud hea palk on kõigest pinnavirvendus üllatustemeres: põhjanaabrite juures töötamine tähendab hoopis sukeldumist adrenaliinimerre. Ja kui sukeldumisülikond ununeb koju, tabab sügavustes seiklejat üsna pea hapnikupuudus.

Teame, kui agressiivselt Soome ametiühingud võitlevad tavatöölise õiguste eest. Sealne elu ja töö peaksid olema hoopis stabiilsemad kui Eestis.

Tegelikkuses erineb reaalne elu eestlase jaoks kujutlusest rohkem, kui arvatagi oskaksime. Põhjus on lihtne: eestlasest ehitustööline töötab Soome firmas renditöölisena. Lühidalt tähendab see, et Eesti ehitaja sõlmib töölepingu kodumaise ehitajate vahendusega tegeleva firmaga. Nõnda renditakse eestlane edasi Soome ehitajate vahendusega tegelevale ehitusettevõttele.

Sellest tulenevalt kehtivad Eesti ehitajale ka Eesti õigusnormid. Nõnda selgubki Soome tööle asudes, et Eesti ehitajat ei kaitse sealsed seadused.

Ent see on kõigest väikene osa saabuvatest üllatustest. Ehitajal tuleb jagada oma niigi kitsast ruumi võõraste inimestega. Mina elasin aprillis Järvenpääl töötades küll kuuekesi kolmetoalises korteris, aga samas puutusin kokku ehitajatega, kes Helsingisse tööle asudes elasid kahetoalises korteris koos kümne endasuguse õnneotsijaga. Edaspidi tabavad ehitajat paaripäevaste intervallidega seiklemised ühelt objektilt teisele. Kui vahetub objekt, siis muutub ka elukoht.

Kõigele lisaks seisavad eestlased Soomes silmitsi tõsiasjaga, et neid koheldakse kui töötavaid roboteid. Kui ta juhtub töökaaslastega ülemuse nähes vestlema nii, nagu teeb seda Soome ehitaja, ei vaadata asjale hästi.

Minu teine töökoht oli Connectline OÜ. Seal maksti mulle 13 eurot tunnis. Ületunnitöö eest lisandus tunnipalgale nädala sees 50% ja nädalavahetustel 100%. Kui välja jätta asjaolu, et palkade maksmisel oli mõningasi viivitusi, võib öelda, et kogu koostöö kulges heas õhkkonnas. Normaalselt kulges töösuhe ka kolmanda tööandjaga, kelleks oli Laka Urakointi Ay.

Üldjoontes võibki öelda, et eestlasest ehitaja on Soomes hinnatud, sest ta oskab ja viitsib töötada: kui soomlane laob tunni ajaga müürile kümme kivi, suudab eestlane sama ajaga paika panna kolmkümmend.

Eestlastest ehitustööliste seltskond on aga iseenesest üsna kirju. Mulle näib, et umbes 20% neist on endised vangid, kes alustasid uut elu ja polnud varem tööd üldse teinudki (puutusin kokku ka Saksamaal panga- ja juveeliärisid röövinud endiste vangidega).

Umbes 30% ehitustöölistest on õnneotsijad, kes Eestis ei viitsi töötada, sest arvavad, et siin maksta piisavalt. Pooled eesti töölised on aga lihtsalt tavalised perekonnainimesed, kes otsivad paremat sissetulekut.

Kuna ehitusturul liiguvad üsna suured rahanumbrid ja ka töölised teenivad suuri palkasid, satub koostööpartnerite hulka ka kelme.

Mina puutusid taolise kelmiga kokku aprillikuus, mil alustasin Soomes töötamist. Esimeseks tööandjaks oli Tallinnas elav Mihkel Tammeleht, kes palkas mind oma ettevõttesse Land OÜ müüriladujaks. Töökohaks oli aga loomulikult Soome Vabariik.

Kuigi tööandja pidi minuga sõlmima töölepingu, sai mulle juba teise tööpäeva õhtuks selgeks, et seda ei juhtu. Esimesed paar päeva mõtlesin, et tööandja soovib mulle lihtsalt mustalt palka maksta, ent kuuendal tööpäeval mõistsin, et mul pole tegelikult loota sentigi.

Soome jõudmisel ei kompenseeritud ka mu laevapiletit, kuna tööandja sõnul polnud tal tol hetkel piisavalt sularaha. Seitsmendal tööpäeval otsustasin ma lõpuks Soomest lahkuda.

Lahkumispäeval leppisime kokku, et ta maksab mulle väljateenitud palga 13. mail, pärast objekti valmimist. Samuti seletas ta, et ta ei viitsigi töötegemist ametlikult vormistama hakata, vaid ta maksab selle summa mustalt.

Ja nii ta vabandab kuni tänaseni, kuid minu väljateenitud 600eurone palk on ikka saamata.

Nii mõnigi kord üritatakse Soomes või mujal välisriikides töötaval ehitustöölisel nahka üle kõrvade tõmmata ka vahendusfirma poolt. Satuvad ju meie riigi ehitajad enamjaolt Soome tööle eestlastele kuuluvate vahendusfirmade kaudu.

Reaalselt on tegemist ehitustööliste rentimisega Soome firmadele. Kui inimene töötab Soomes Eesti ehitusfirma töölisena, makstakse maksud samuti Eestis. Soome ettevõtete jaoks on taoline skeem lihtne ja odav, kuigi eestlased teenivad Soomes töötades siinses mõistes imeliste numbritega palkasid.

Võib juhtuda, et Eesti vahendusfirma üritab oma kasumit veelgi töölise arvel tõsta: soovitakse, et ehitaja maksaks kinni korterikulud, sõidaks oma autoga tööle ja ostaks ka ise paaki kütust, piletid Soome ja tagasi.

Tegelikkuses tasuvad nende asjade eest Eesti vahendusfirmale Soome ehitusettevõtted.

Et pettusejuhtumeid ennetada, tasuks mõnel asjalikul inimesel koostada internetisait, kuhu ehitustöölised saaksid kirjutada oma töökogemustest välismaises või kodumaises ehitusettevõttes. See aitaks ehitusturult eemale tõugata kelme, kes järjekindlalt jätavad tavatöölistele palgad välja maksmata.

Tore oleks, kui taolise idee eestvedajateks oleks suuremad ja soliidsemad ettevõtted: neil pole ju niikuinii midagi kaotada, sest nad kasutavad objektide valmimisel alltöövõtjate töölisi. Samas aga peaksid just peatöövõtjad olema huvitatud sellest, et ehitaja elu kulgeks konstruktiivselt.

Skeptikud küll võivad arvata, et väike ehitusettevõtja, kes on juba kord sattunud musta nimekirja, lõpetab vana firma tegevuse ja asutab kelmuste jaoks uue. Kuid efektiivselt töötava internetisaidi puhul minetaks taoline firmade põhjalaskmiste ja uuestiloomiste idee kasumlikkuse. Kui kasumlikuks muutuks pidev uute firmanimede võtmine, kui osaühingu loomiseks vajalik algkapital peab olema vähemalt 40 000 krooni?