Paar nädalat tagasi kinnitas valitsus Eesti riigi 2005. a majandusaasta aruande (
www.fin.ee/?id=16149). Esimene tõsine katse saamaks ülevaadet Eesti riigi tegelikest varadest ja kohustustest ning nende majandamise efektiivsusest võeti ette Eesti riigi 2004. a aruandes, mis sisaldas esmakordselt ajaloos riigi konsolideeritud bilanssi seisuga 31.12.2004. Seekord on tehtud veel üks oluline samm edasi - lisaks riigi konsolideeritud bilansile sisaldab 2005. a aruanne ka kogu avaliku sektori tekkepõhist tulemiaruannet.
Riiki hõlmav tekkepõhine konsolideeritud finantsaruanne on saavutus, mis paigutab Eesti ühte ritta maailma kõige arenenumate riikidega. Austraalia, Uus-Meremaa, USA, Suurbritannia, veel paar riiki maailma konkurentsivõime edetabeli esikümnest - ja siinkohal loetelu peaaegu lõpeb. Ülejäänud riigid tegelevad endiselt ainult avaliku sektori raha lugemisega ega ole suutelised koostama tervikülevaadet riigi varadest ja kohustustest ning tekkepõhistest tuludest ja kuludest.
Tekkepõhine aruandlus avalikus sektoris on praegu moes nii ELis kui ka mujal maailmas, kuid reaalsete tegudeni on jõudnud vähesed. Kohale on jõudnud arusaam, et sarnaselt äriettevõtetega vajab ka avalik sektor tõhusaks finantsjuhtimiseks tekkepõhist konsolideeritud finantsinfot, kuid arvestades avaliku sektori suurust ja mitmekesisust, on selle koostamine osutunud sageli ületamatuks takistuseks. Lihtsam on pidada arvet pangakonto üle kui koostada tervikpilti riigi varadest ja kohustustest ning püüda aru saada, mis ühe või teise funktsiooni täitmine riigi jaoks tegelikult maksma läheb. Kui suure äriettevõtte juhtimine ainult rahavoogude põhjal, omamata ülevaadet finantsseisundist ning tuludest ja kuludest, on mõeldamatu, siis üllataval kombel toimib enamikus riikides avaliku sektori ressursside juhtimine just sellisel viisil. Õnneks on Eesti sammud viimas riigi finantsjuhtimist uuele kvaliteeditasemele.
Avaliku sektori 2005. a konsolideeritud aruanne hõlmab kokku 1714 raamatupidamisüksust - sh 382 riigiasutust, 765 kohalikku omavalitsust või nende allasutust, 99 riigi kontrolli all olevat äriettevõtet või sihtasutust, 408 kohalike omavalitsuste kontrolli all olevat äriühingut või sihtasutust ja 60 muud avalik-õiguslikku organisatsiooni või nende allüksust. Aruande enam kui 300 leheküljelt saame teada, et vastupidi õiguskantsleri murele riigi õhemaks muutumise osas on avaliku sektori kontrolli all olevate varade raamatupidamislik väärtus aastaga kasvanud 55 miljardit krooni (155 miljardilt seisuga 31.12.2004 210 miljardile seisuga 31.12.2005). Varade kasvust lõviosa (36 miljardit) moodustab küll põhivara (eelkõige maanteede ja hoonete) ümberhindlus õiglasele väärtusele. Aga ka uut vara on lisandunud 19 miljardi võrra. Avaliku sektori kohustused (need sisaldavad ka kohalike omavalitsuste ja riigile kuuluvate äriettevõtete kohustusi) on samal ajal suurenenud 12 miljardit ja netovara 43 miljardit.
Kui 2005. a alguses oli iga Eesti Vabariigi elaniku osa meie ühises netovaras ligikaudu 75 000 krooni, oli see sama aasta lõpuks kasvanud ligi 107 000 kroonini. Lähtutud on elanike arvust 1,35 miljonit. Eesti avalik sektor tervikuna kulutas 2005. a seitse miljardit krooni vähem, kui teenis. Vaadates meie riigi konsolideeritud aruandeid, võib tõdeda, et tegu on igati heas finantsseisundis oleva organisatsiooniga.
Oleme siiski alles poolel teel. Seni, kuni riigi (ja kohalike omavalitsuste) eelarveid koostatakse ja jälgitakse kassapõhiselt, on raske loota, et poliitikud hakkaksid tekkepõhiseid finantsaruandeid tõsiselt võtma. Et poliitikud oleksid motiveeritud jälgima mitte ainult pangakontot, vaid ressursside terviklikku tõhusat juhtimist, on hädavajalik ka eelarvete tekkepõhine koostamine. Praeguste rahandusministeeriumi kavade kohaselt võiks esimene selline eelarve valmida 2009. aastaks. Juhul kui see peaks tõesti nii minema, oleks tegemist järjekordse väikese Eesti Nokiaga - samas reas e-valitsuse ja null-tulumaksuga.
Aastal 2003 kehtima hakanud raamatupidamise seadusega võttis Eesti endale selge suuna hoida Eesti raamatupidamisreeglistikku kooskõlas rahvusvaheliste standarditega. Vastavalt raamatupidamise seadusele tohivad kõik Eesti ettevõtted valida, kas koostada oma aruandeid kooskõlas rahvusvaheliste finantsaruandluse standarditega (IFRS) või Eesti hea raamatupidamistavaga, mida on kirjeldatud Raamatupidamise Toimkonna (RT) juhendites ja mis on sisuliselt lihtsustatud variant IFRSist.
Kuigi Eesti hea raamatupidamistava ühtlustamisel rahvusvaheliste standarditega on olnud positiivne mõju meie finantsaruandlusele, on ka üks negatiivne aspekt. Sagedased muutused IFRSis - viimaste aastate jooksul on muudetud enamikku olemasolevatest standarditest ja võetud vastu seitse uut standardit - on põhjustanud muudatusi ka RT juhendites. RT hindab stabiilsust ja järjepidevust finantsarvestuses, kuid selleks, et tagada Eesti ettevõtete aruannete võrreldavus muu arenenud maailmaga, pole meil olnud muud valikut, kui muuta ka Eesti head raamatupidamistava.
Seda enam on RT-l hea meel kinnitada, et vähemalt paaril järgmisel aastal raamatupidamisvaldkonnas olulisi muudatusi ette näha ei ole. 24. juulil 2006 tegi Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB - International Accounting Standards Board) avalduse, milles ta lubab, et kuni aastani 2009 ei jõustata rahvusvahelistes finantsaruandluse standardites ühtegi olulist uut muudatust. Standardite mõneaastase "külmutamise" eesmärk on anda ettevõtetele rohkem aega harjuda olemasolevate reeglitega, enne kui võtta ette uusi suuremaid arenguhüppeid. Kuna Eesti hea raamatupidamistava tugineb otseselt IFRSil, kinnitab RT, et ka RT juhendeid kuni aastani 2009 oluliselt ei muudeta.
Samas kavatseb RT veel tänavu vaadata üle olemasolevad juhendid ning viia neisse vajadusel sisse täpsustusi ja selgitusi kohtades, kus see on vajalik juhendi mõtte paremaks edasiandmiseks. RT on tänulik kommentaaride ja täpsustusettepanekute eest juhendite kasutajatelt, mis palume läkitada hiljemalt 31.10.2006 kas RT meiliaadressile
[email protected] või kasutada meie veebilehte
www.easb.ee.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”