Projekteerijaid ei saa süüdistada bürokraatia hädades

Äripäeva artiklis "Bürokraatia läheb maksma 1,6 miljardit" on ära toodud rahandusministeeriumi asekantsleri Renaldo Mändmetsa lahmivas toonis esitatud süüdistus projekteerijate suhtes. Nimelt väidab Renaldo Mändmets, et projekteerijate suutlikkus on pehmelt öeldes tagasihoidlik ning projekteerijad tegutsevad lausa uskumatu aeglusega.

Kas süüdistades projekteerijaid ebakompetentsuses, üritatakse ametnikke päästa? Või soovitakse projekteerijaid poliitilisse mängu kaasata?

Olukord on tegelikult keerukam, kui artiklist lugeda võib. On tüüpilisi probleeme, mis tihti korduvad ja mistõttu projekteerimisajad pikenevad. Peamine on see, et iga kohalik omavalitsus tahab saada korralikke vee- ja kanalisatsioonisüsteeme, aga raha ei jätku.

Tulemuseks on pikaajalised vaidlused, arutelud ja erinevate variantide väljatöötamine, et selgitada, mis ikkagi mahub projekti, millest tuleb loobuda või kust hankida lisaraha. Selle peale see aeg kulub, mitte projekteerimisele. Samuti võivad hilinemise põhjuseks olla lisatööd, mida lepingud ette näha ei osanud. Kuna projekteerijad tegutsevad sõlmitud töövõtulepingu järgi ning lepingu aluseks on lähteülesanne, toob selle täienduste ootamine kaasa seisaku ja ajakao tööprotsessis. Siit johtub ka valmimistähtaegade lükkumine.

Eesti Projektbüroode Liit rõhutab, et on alusetu süüdistada hinnatõusus projekteerijaid. Ükski projekteerija pole huvitatud ühegi projekti venitamisest - mida kauem on projekt projekteerija laual, seda kallimaks see temale endale läheb. See ei saa kuidagi olla ühegi ettevõtja eesmärk. Pigem võib süüdistada bürokraatia enda aeglaselt jahvatavaid veskeid ja poliitilisi mänge, millesse projekteerijad ei soovi mingil juhul sekkuda.

Kes on kallinemises süüdi? Otsest süüdlast siin ei ole - elame turumajanduse tingimustes ja hinna kujundab nõudmise ja pakkumise suhe. Nii lihtne see ongi. Kuna projektide maksumuse eelhindamisel on jäetud arvestamata reaalsed ehitusturul toimuvad protsessid, tuleks rahandusministeeriumil tulevikus samalaadsete vigade vältimiseks arvestada Eesti tegeliku olukorraga, analüüsides neid asjalikult ja erapooletult.