Tiina Lokk on ühe kire inimene

Kui palju te viimasel ajal filme olete vaadanud?

Minu häda on see, et filmivaatamine on muutunud mulle kohustuseks. Kaugel see professionaalne kretinismgi on, kui ei saa enam vabalt nautida, aju peab kogu aeg töötama. Septembris-oktoobris tulevad ikka 16-20tunnised tööpäevad, sest päeval on organisatoorne töö ja õhtul vaatan kodus 4-5 filmi korraga, sama on siis kui käin festivalidel. Kui PÖFFi programm on koos, ei taha ma mitu kuud ühtegi filmi näha. Siis käin teatris ja kontserditel. Vahel vaatan telest täielikku laga, põhiliselt krimkasid ja põnevikke ning saan sellest absoluutse naudingu, sest tunnen, et keegi minu aju ja emotsiooni ei ahista, ma lihtsalt tuulutan teda läbi. Jaanuari lõpust hakkan jälle vaikselt filme valima.

Aastas kipub nähtud filme ikka 400-500 tuuri. Ma võin seda filmivaatamist ju kiruda, aga tean, et ma päris ilma ei saaks - nagu raamatuid lugematagi.

Võhikule võib teie elu tunduda glamuurne - uhked filmifestivalid üle maailma, tuntud näitlejad ja režissöörid. Milline on selle kiire ja reisiva elu köögipool?

Kinoglamuur on loodud staaride, ennekõike näitlejate jaoks. Minu jaoks on festivalidel käimine töö ja ainult töö: suhtlemine, filmide valik, kuluaarid ja kontaktid. Ma tean suurepäraselt oma kohta laua taga. Ma võin ju igasugustes üritustes osaleda, aga ma tean, kes ma seal olen. Olla ühe festivali direktor Eestist on markantne, eksootiline, kaunistav detail üldises gurmaanlikus õhtusöögis. Oliiv salatikausil. Festivalid on oluline osa show-bisnisest. Äri nagu iga teinegi. Aken turule.

Meisse suhtutakse hästi, aga Eesti turg ei ole filmimaailmas atraktiivne. Me peame selle tegema atraktiivseks hoopis teiste vahenditega kui tehakse äris. Mida sa ikka 1,5 miljoni elanikuga peale hakkad. Nagu ma viimasel ajal ütlen, et võin kõik surnud ka Eestis läbi aegade kokku lugeda ja ma ei saa ikka seda turgu kokku, mis võiks filmimaailmas ärilist huvi tekitada. Meie saame lüüa vaid omanäolisuse ja professionaalsusega.Seda muidugi juhul, kui tahame endiselt kuuluda nende festivalide hulka, kes endast maailmas kaubamärki kujutavad ja tuntud on.Neid on umbes 50, aga muidu on maailmas rohkem festivale kui aastas päevi.

Praeguses tööjõupuuduses ja kultuurisfääri suhteliselt madalate palkade juures peaks olema keeruline häid töötajaid leida. Teie olete loonud tugeva meeskonna. Kuidas see on õnnestunud?

Eelkõige peab olema ühendav idee, muuga ma ei oska seda seletada, sest võrreldes olukorraga kultuuris üldiselt on meil alles esimest aastat normaalsed palgad. Nii et raha see kindlasti ei ole. Samas on meie meeskond olnud läbi aastate püsiv ja kokkuhoidev.

Ma ei otsi enda ümber lambukesi, kes on kõigega nõus ja kiidavad takka. Olen vaikselt püüdnud aidata kõigil isiksusteks kujuneda. Peame üksteist meeskonnas täiendama. Tähtis on anda enda kõrvalt ka teistele hingamis- ja arenguruumi.

Teid ümbritseb palju entusiastlikke noori, kel on häid ideid, mida ei pruugi alati olla võimalik ellu viia. Mida teete, et noorte innukust hoida ja siiski vaid parimad ideed ette võtta?

Meil pole vist peaaegu ükski idee teoks tegemata jäänud. Pigem on vahel vaja mõnda neist kohendada ja kujundada. See on omamoodi laveerimine - peab olema suhteliselt hea psühholoog ja suutma oma korrektuure nii edasi anda, et see ei solvaks, vaid ärataks kõigis loovust. Ja samas hoida olukorda vaos. Vahel õnnestub, vahel mitte. Eks raha paneb ka piiranguid ette.

Mulle noored meeldivad. Nad ei lase vaimul vananeda, nad ei lase festivalil kivistuda. Noor meeskond on see, kes hoiab ora saba all. Mul on huvitav, kui on konkurents, see viib edasi. Samas kaifin ma oma vanust ning sellega kaasnevaid kogemusi ja teadmisi, seda, kes ma olen.

Mida rohkem keerulisi olukordi ja konkurentsi, seda parem?

Kõlab küll nagu must huumor, aga mind stimuleerib, kui on pidev vastasseis. Hea, et on kaikaid kodaraisse loobitud. Ma olen loomult jube laisk, aga see sunnib kokku võtma ja pingutama nii, et pihik lõhki. Mõnigi asi on just tänu sellele nii hästi välja kukkunud.Samas - eks kõike võiks olla mõõdukalt...

Kultuurivallas tegutsejatest arvatakse tihti, et nad on ärivaistuta boheemlased. Teil on õnnestunud leida festivalile sponsoreid ja koostööpartnereid, kes võimaldavad teha mõjukat üritust. Kui raskelt või kergelt see tuleb?

Boheemlus on illusioon, et vabastada end teadlikult elumuredest ja vastutusest. Kes meist ei tahaks olla see Pilli-Tiit pilve ääre peal, aga lõpuks oskame tarvidusel kõik raha lugeda.

Võrreldes varasemaga ei ole sponsorite leidmine kergemaks läinud. See on pikk ja keeruline jutt, mida paari lausega lahti ei seleta. Meil ei eksisteeri tavamõistes sponsorlust. Kultuuri toetamine on turunduse üks osa, üks osa ärist, kus loetakse kontakte ja otsest kasu. Mida edukam ettevõte ehk mida suurem on tema kasumimarginaal, seda vähem osaleb ta tegelikult kultuuri toetamises, sest tal ei ole seda vaja. Mida sa sest mainest enam kujundad, kui kasum on niigi näiteks 34% või isegi rohkem. Üheksal juhul kümnest PÖFFile toetust ei anta, kuid aplausi oma etteaste ja seniste tegemiste eest olen läbirääkimistel alati kätte saanud.

Hetkel näib veel üsna kaugena mõtteviis, et ühiskonnalt võttes tuleb sinna kusagilt tagasi anda. Samas on see nähtavasti normaalne, sest ühiskond alles areneb. 1990ndail loodud kultuurifinantseerimisskeeme on elu ammu korrigeerinud, kahjuks ei ole see aga kiirelt vahetuvate poliitikute huvisfääridesse jõudnud. Arvatakse, et küll need kultuuriinimesed hakkama saavad, teevad missioonist. Eesti Vabariigis on kultuur jõudnud kuninga õuenarri staatusesse.

Kas näete selles ohtu ka PÖFFile?

Oleme rahvusvaheline kaubamärk. See tähendab vastutust. Puhas entusiasm ei aita, finantspool peab toimima ja toetama. Ka PÖFF võib hääbuda, ja mitte ainult PÖFF. On enneolematu, et PÖFFil müüakse 50 000 piletit. Maailma mastaabis suurlinna Berliini filmifestivalil on see arv 200 000 kuni 300 000, kusjuures Berliinis on miljoneid elanikke. See on ju hullumeelne, mis Eestis toimub! Eestlase kultuurinälg on pöörane! Aga see on lootus vaimselt tervele ja arenenud ühiskonnale, ka uued töökohad, uute vaimsete ja materiaalsete väärtuste loomine.Kultuur mitte ainult ei kuluta, ta ka toodab. Mis meie ühiskonnal siis viga on, et me seda ei toeta?!

Olete teinud PÖFFist hästi toimiva festivali. Milline võiks olla järgmine väljakutse?

Ei tea. Üks asi on üles ehitada, teine asi on püsima jääda ja tasemel hoida.Selle nimel tuleks aga üritada otsida lahendusi, kuidas luua ajakohane, kõiki rahuldav kultuuri rahastamise skeem. See on ilmselge idealism, aga mis teha. Samas tekitab väljavaade sellisel kujul järgnevad 10 aastat jätkata veelgi suurema lootusetuse tunde. See ei ole ainult minu probleem. Siin oleme kõik kultuuritegijad koos ühes paadis.

Teid teadvad ja tundvad inimesed ütlevad, et PÖFFil on hea maine tänu teie isikule.

Nii räägitakse jah, kuigi ma ei oska seda kommenteerida. Juba enne festivali loomist olin ma filmiäris sees, mul oli juba oma nimi, oma maine, sellevõrra oli mul PÖFFi kergem luua. Ei maksaks mind nüüd üle idealiseerida.Ma olen hasartne, temperamentne ja mulle meeldib riskida. Mulle meeldib teha suuri asju, pisikestega ei viitsiks jännata. Kui nüüd kaubamärk valmis on ja seda tuleb vaid hoida, saan aru, et see oli miljon korda hullumeelsem idee kui arvasin. Eestis festivali teha on vastu igasuguseid loodusseadusi. Tegelikult on see festival sündinud ikkagi paljude inimeste sihipärase töö tulemusena. See on meeskonnatöö.

Mida teete siis, kui PÖFF selleks korraks lõpeb?

Kasvatan nahka närvidele, mis tähendab seda, et panen ukse enda järel kinni ja värvin pea teist värvi. Siis võtan lapsed ja kaon pärast jõule kaheks nädalaks kuhugi, et jaanuari keskel tagasi tulla. See on traditsioon. Otsime viimase hetke pakkumise, see on meie eksperiment.

Lapsed on 16 ja 20, nad on olnud mulle alati tõeliseks toeks.

Kui palju kompromisse olete iseendaga pidanud tegema?

Kes neis jõuaks üles lugeda. Kohutavalt.

Pöffil suudate jätta mulje, et jõuate igale poole ja teil on hetk igaühe jaoks.

See on mu kohustus. Pean suutma teistele anda jõudu ja energiat, sest neil on sellel ajal väga raske, samas kui käin ringi, näen inimesi, kes on tulnud filme vaatama, suhtlen oma meeskonnaga, kelle üks osa on ka need samad vahvad vabatahtlikud, siis saan jälle ise energiat juurde. Kui saalid on täis ja sa tunned, et filmid meeldivad, siis see kinos valitsev atmosfäär on eriline. Me võime olla korraldajatega "surnud", aga tasub vaid korraks minna sündmuspaigale, suhelda inimestega ja saabki tohutu energialaengu.

Kõige võimsama publikuelamuse sain tARTuFF'i ajal. Tartu raekoja plats, sajab ladinal, platsil istub tuhat inimest, kes ei lahku vaatamata vihmale. See oli nii fantastiline tunne, mida ei asenda ükski rahanumber.

Kuulute vist nende hulka, kellel 24 tunnist ööpäevas kipub väheks jääma. Kuidas maandate pingeid?

Ei teagi. See on kõige suurem probleem.Mul ei ole ju õigust ei tööl ega kodus ennast välja elada. Ma ei saa oma musti kalosse teiste ette laotada.Vahest ehk loengute lugemisega ülikoolis, igasuguse teise tegevusega. Millel pole mitte midagi pistmist festivaliga. Mu maakodu mõjub vabastavalt.Võin tantsida näiteks nõrkemiseni, viimati ligi 6 tundi järjest.Lihtsalt selleks, et ennast välja elada, maandada.Samadel põhjustel ronisin ma Koreas üheks päevaks mägedesse kuru tegema.Olgu mainitud, et ma olen kõike muud kui sportlane...

Kas teil kunagi pole tulnud mõtet vahetada valdkonda, proovida midagi nullist ehitada hoopis muul teemal?

Umbes igal kümnendal aastal tekib see mõte. Olen hariduselt filmiteadlane ja filmikriitik. Ehkki pakkumisi on olnud, olen lõpuks ikka jõudnud filmi juurde tagasi. Ilmselt olen ühe kire inimene. Kino võimaldab eriala siseselt kogu aeg avastada iseennast.

1990ndail oli murdepunkt, kus oli väga palju ettepanekuid, millest nii mõnigi oli materiaalselt kordades parem kui praegune. Pakkumised olid põhiliselt ajakirjandusse, reklaami, suhtekorraldusse Ühel tipp-pakkumisel jäi meelde, kuidas mulle öeldi, et võin kirjutada filmist, aga ainult korra kvartalis. Siis saingi aru, et ma ei ole veel ennast filmis ammendanud.Hetkel mind köidab õpetamine. Kes teab, äkitselt hakkan kunagi doktorit tegema.

Esimene pilt, mis Tiinast silme ette tuleb, on naeratav ja kiirustav. Meie kontorid asuvad raadiomajas samal korrusel, seepärast kohtume tihti. Tiina kas räägib telefoniga või kiirustab alati kohtumisele. Kui õhtul koju läheb, ütleb, et filme vaatama.

Tiina on vaieldamatu autoriteet, tal on väga laialdased teadmised kinematograafiast. Samuti on ta energiapomm, kes oskab teha oma ideed naeratades vastuvõetavaks ükskõik kellele.

Kuidas tal energiat jagub, näitas ka tema 50. sünnipäev, mil ta hommikuni tantsu lõi.

Filmifestivaliga on seotud palju noori. Nendele on ta nagu oma tütardelegi nooruslik ema, kes oskab suunata ja koolitada.