Eluasemelaenu intressidest saab tulust maha arvata ainult selle osa, mis eluaseme soetamise eest tegelikult maksti.
Laenu võtnud inimesed kipuvad arvama, et mahaarvamise juures on määrav see, millise nimega laenu pank välja andis. Tulumaksuseaduse N 25 aga ei räägi mahaarvamise õiguse juures mitte laenu nimetusest, vaid sellest, mida pangast saadud rahaga tegelikult tehti.
2006. aastal sõlmitud laenulepingute puhul saab tulust maha arvata ainult endale eluaseme soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid. Endale tähendab siinjuures seda, et eluase saab kinnistusraamatus kantud ka enda nimele.
Registreeritud abielus elavate abikaasade puhul on reeglina tegemist ühisvaraga. Eluasemelaenu kontekstis saab intresse tulust maha arvata abielupool, kes kantakse kinnistusraamatusse omanikuna. Et ühise eluaseme müügi korral on mõlemad abikaasad võrdselt olulised tegelased, ei puuduta soetamise intresside mahaarvamist.
Varem võis tulust maha arvata ka abikaasale soetatud eluaseme eest makstud intresse, see aga võeti seadusest välja juba 2005. aastal.
Kui laenu võeti kolm miljonit ja sellest kulus eluaseme soetamiseks kaks miljonit, siis saab tulust maha arvata ka 2/3 intressidest. Soetamine ei tähenda näiteks elamu või korteri sisustamist.
Ehkki pangal on ükskõik, mida laenuga täpselt tehakse, ei mõjuta see tulude maksustamist - see on ainult maksumaksja ja maksuameti vaheline asi. Pangad annavad heal meelel sama nimetuse all ka lisalaenu.
Maksuameti praktika näitab aga, et just seda raha kasutatakse reeglina millekski muuks, tihti näiteks sisustamiseks.