Paljud tänased väikeaktsionärid on kuulnud või isegi osa saanud sellest, mis juhtus Tallinna Väärtpaberibörsil 1997. aasta sügisel.
Ka on teada tõsiasi, et suure osa investeerimisotsuseid teevad väikeinvestorite just emotsioonide alusel.
Pealkiri "Aastatuhande suurim krahh" (8. veebruari Äripäev Online'is) on midagi nii koledat, et ilmselt iga väikeinvestor tunneb end puudutatuna. Seetõttu ei pane imestama, et inimesed on murelikud ja tõttavad oma positsioone likvideerima. Paanikaga lähevad kaasa ikka pisemate aktsiakoguste omanikud.
Kui minna paanikauudisele eelnevasse perioodi, siis sageli jätab just väikeinvestor tähelepanuta tõsiasja, et iga aktsia taga on reaalne ettevõtte, teda juhivad reaalsed inimesed, kelle otsustest sõltub ettevõtte tulemuslikkus. Kui palju on aga investoreid, kes iga päev huvi tunnevad, kuidas nende omanduses ettevõttel läheb?
Kuidas mõjutab ettevõtet üldine majanduskeskkond, kuidas läheb sama haru ettevõtetel meil ja mujal?
Tallinna börsil pigem üllatas jaanuarikuu pidev tõus ning seetõttu ei ole languses midagi imelikku.
Aktsiahindade kõikumine on normaalne nähtus ning langust võib vahel vaadata ka kui võimalust osta.
Loomulikult peaks igat ettevõtet ja tema turuhinda eraldi analüüsima. Soovitatav oleks oma vabad vahendid paigutada sellesse ettevõttesse, mille tegevust potentsiaalne investor kõige paremini tunneb ja hinnata oskab.
Seotud lood
Ettevõtte müügihinna kujunemine on keerukas protsess, kus müüja teeb elus sageli ainukordse tehingu ja emotsionaalne faktor võib olla üsna suur. Paraku seda komponenti hinnastamise juures kasutada ei saa, tõdesid PwC Estonia tehingute nõustamise juhtivkonsultandid Allar Karu ja Sass Karemäe.