USAs on tarbimispummelung

Paljud inimesed on küsinud, miks dollar ei ole veel kokku varisenud. Kas USA-le üldse kunagi esitatakse arve rohkem kui kümnendi kestnud tohutu kaubavahetusbilansi puudujäägi eest? Koos intressimaksetega olnuks see arve üksnes 2006. a üle 800 miljardi dollari ehk umbes 6,5% USA rahvamajanduse kogutoodangust. Veel šokeerivam on, et USA laenamine neelab praegu üle kahe kolmandiku kõigi maailma väliskaubanduse ülejäägiga riikide - k.a Hiina, Jaapan, Saksamaa ja OPECi riigid - summaarsest säästuülejäägist.

Välismaalased lõikavad USA-sse investeerimisest harva suurt kasu. Tavaliselt saavad nad märkimisväärselt madalamat tulu kui ameeriklased oma investeeringutest välismaale. Ajastul, kus aktsia- ja kinnisvarahinnad kiiresti tõusevad, omavad Jaapani ja Hiina keskpangad peaaegu kahe triljoni dollari väärtuses madala intressiga võlakirju. Väga suur osa neist on USA riigikassa võlakirjad ja hüpoteegid. Selline Ameerika maksumaksjate hiiglaslik subsideerimine on mitmeski mõttes maailma suurim välisabiprogramm.

Kui Ameerika konkurentsivõime on nii nõrk, siis millise maagiaga dollarit ülal hoitakse? Kõige mõõdukamad analüütikud on ammu prognoosinud püsivat dollari langustrendi USA äripartnerite valuutade suhtes, eriti Aasias ja tärkavatel turgudel. Miks ei ole siis täiendavad korrektsioonid juba aset leidnud?

Üheks vastuseks on loomulikult, et kaubavahetusega kaalutud dollar on tegelikult langenud ja seda rohkem kui 15% reaalhindades alates 2002. a maksimumist. Ometi on USA ekspordi defitsiidid sellest ajast püsinud ja isegi suurenenud.

Olulisim põhjus on see, et USA valitsus ja tarbijad on osalenud lõppematus tarbimispummelungis. Tarbija seisukohalt on see üsna arusaadav. Viimase kümne aasta muljetavaldav kinnisvarahindade tõusubuum on haaranud suure osa Ameerika keskklassist, kus majaomanikke on rohkem kui 80%. Aktsiaomandid on mõnevõrra kontsentreeritumad, kuid paljud keskklassi ameeriklased on neist siiski kaudselt pensionifondide kaudu tulu saanud.

Kokkuvõttes tunneb enamik ameeriklasi pärast peaaegu 25-aastast hämmastava jõukuse perioodi, mida katkestasid ainult kaks nõrka langust, end oma majandusliku olukorra suhtes üsna enesekindlalt. Tööpuudus on tsüklilises languses ja majandus paistab olevat vähem muutlik kui kunagi varem. Seega ei ole üllatav, et eratarbimine jätkuvalt püsib, kuigi USA majanduskasv on aeglustunud. Inimesed on viimase kümnendi jooksul nautinud nii tohutut kapitali kasvutulu, et suurem osa neist tunneb endid kui mängurid pikaajalisel võidulainel. Nüüdseks tajuvad nad endid mängivat majalt (või nende endi majadelt) võidetud rahaga.

Keerukam on põhjendada, miks USA valitsus hoolimata tsüklilisest buumist jätkab eelarvedefitsiitidega. Kui eelarve eest vastutav valitsus algatab sõja, kärbib see tavaliselt teisi siseriiklikke kulutusi ja tõstab makse. Bushi administratsioon tegi vastupidist. See ei pruugi olla hea majandusteadus, kuid strateegia tõestas end hea hetkepoliitikana. Kahjuks on ebatõenäoline, et uus demokraatlik enamus kongressis selles suhtes midagi eriti ette võtaks.

Tango tantsimiseks, teadagi, on vaja kaht inimest. Selleks et USA majandus saaks säilitada defitsiidi maailmaga, peavad teised riigid olema valmis eraldama tasakaalustavad säästuvarud. USA Föderaalreservi juht Ben Bernanke sobitas kord suurepäraselt kogu USA jooksevkonto defitsiidi "globaalsete säästude üleküllusesse". Täpsem oleks aga öelda, et eksisteerib üleilmsete investeeringute puudujääk, kusjuures investeeringud kalduvad vähenema, hoolimata üleilmse majanduskasvu kasvutrendist.

Selline investeeringute defitsiit tuleneb paljudest asjaoludest, kuid peamine võib olla see, et investeeringute teel seisavad olulised keskpikad institutsioonilised teetõkked paljudes arenguriikides, kus pikaajaline tulu tundub praegu maksimumist väga kaugel olevat. Seetõttu pargitakse raha ajutiselt madala tootlusega investeeringutesse USA-s, kuigi see trend ei saa kaua kesta.

Kuni olukord püsib, võib USA tugeva globaalse kasvu ja hämmastava makroökonoomilise stabiilsuse tingimustes jätkata laenamist ja kaubavahetusbilansi defitsiidi säilitamist ilma koheste tagajärgedeta. Aja jooksul dollar siiski langeb, kuid võib-olla mitte rohkem kui mõne protsendi võrra aastas. Siiski ei ole raske ette kujutada stsenaariume, kus dollar kokku variseb. Tuumaterrorism, aeglustumine Hiinas või järsk vägivalla suurenemine Lähis-Idas võivad kõik kaane praeguselt majandusdünaamikalt pealt lüüa.

Põhimõtteliselt võib mõelda ka stsenaariumidele, kus dollar sööstab üles, kuid üldiselt tundub see vähemtõenäoline. Kokkuvõttes on asjaolu, et USA kaubavahetusbilanss nii palju aastaid on gravitatsiooni eiranud, teinud võimalikuks ka dollari sellise käitumise. Ühel päeval võib USA aga olla sunnitud maksma arve oma raiskavate meetodite eest. Kui see arve saabub, peaksid ameeriklased pigem palvetama, et nende kreeditorid aktsepteerivad dollareid sama hea meelega nagu nad teevad seda praegu.

Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org