Riskikattefondide ülemvõim

Kapitaliturgude hiljutisest muutlikkusest tingituna asusid Saksamaa liidrid kaitsma vajadust muuta üleilmsed riskikattefondid (RKF) läbipaistvamaks. Selle peale peeti neid lihtsalt haavunud kaotajaiks. USA ja Suurbritannia poliitikud väitsid, et Saksamaa virisemine on mõttetu, RKid koos teiste uue ajastu finantsüksustega, nt erainvesteerimisfondid, on peamised innovaatorid.

See vaidlus on üleilmastumise tähtsaim teema, mida varjutab siiski tubli annus riikide omahuve. Finantskeskuste New Yorki ja Londoni tõttu on USA-l ja Suurbritannial kaalul tohutud tulud. Seega on neile mugavam pisendada ohte.

Saksa liidrid peavad aga arvestama lihtrahvaga, kes on kiiretele muutustele jõuliselt vastu, eriti kui see tähendab töökohtade vähenemist. Väidetavalt usuvad paljud Saksa töölised, et ülevõtmisi juhib filosoofia "osta, ammenda ja heida kõrvale".

Juhtivate finantsettevõtete kasumid on tõepoolest peadpööritavalt kõrged. Finantsalase üleilmastumise keskmes asuv auväärne Wall Streeti firma Goldman Sachs maksis 2006 oma 25 000 töötajale töötasuks rohkem kui 16 miljardit dollarit ja pigistas välja veel 9 miljardit aktsionäridele. Kokku on see rohkem kui enamiku Aafrika riikide aastatulu.

Suurejoonelistel kasumitel Wall Streetil jm finantsvaldkonnas on tohutu makroökonoomiline mõju. USA aastane kaubavahetusbilansi puudujääk on 800 mld dollarit. Kuna ameeriklased teenivad püsivalt oma investeeringuilt välismaal suuremat tulu kui välismaalased oma USA investeeringuilt, kasvab USA võlg poole aeglasemalt.

Isegi majandusteadlased, kes usuvad, et üleilmne finantsinnovatsioon toob kaasa tohutuid netotulusid, peavad tunnistama, et RKFide buum on muutumas tehnoloogiamulli sarnaseks. Minu enda hiljutine kogemus võib seda ehk illustreerida. "Eddie" Los Angelesest saatis mulle e-kirja, paludes mul osaleda oma uue riskikattefondi konsultatiivnõukogus. Vastuses palusin tal saata puuduv manus, milles pidi olema visandatud firma investeerimisstrateegia. Oleksin pidanud end tagasi hoidma. "Eddie" saatis puuduva manuse koos kommentaariga, milles ta rõõmustas, et keegi minutaoline huvitus asjast, ja küsis, ega mul juhtu olema ka sõpru, kellele võiksin e-kirja edasi saata.

Ülikõrge likviidsusega keskkonnas oli Eddie tõenäoliselt sellise meetodiga edukalt raha hankinud. Tõsi küll, maailma 9000 RKFist lõpetas mullu tegevuse 1000.

Oluline küsimus on, kas see Metsiku Lääne mentaliteet kujutab endast laiemalt ohtu üleilmsele finantssüsteemile, eriti kuna paljud firmad panustavad kollektiivselt samasse rahasse. Nende kaotus haavaks sügavalt pangandussüsteeme, mis on saanud hiiglaslikke kasumeid samadele RKFidele raha laenates.

Praegu on silmatorkavaim nõrkus jeeni arvel kauplemine. RKFid on laenanud sadu miljardeid dollareid ülimadala intressimääraga Jaapanis ja investeerinud tulu Brasiiliasse jm, kus intressimäärad kõrged. Nõrga jeeni puhul on selline investeerimisstrateegia rahamasin.

Väljaspool USAd ja Suurbritanniat avaldatakse survet RKFide suuremaks ohjamiseks, nt rangemad aruandenõuded. Fondid reageerivad sellistele ettepanekutele väitega, et kui neilt nõutakse investeerimisstrateegia paljastamist, kaotavad nad stiimuli uuendusteks.

Seda seisukohta toetab USA valitsuse raport - riigikassa sekretäri Hank Paulsoni (varem Goldman Sachs'is) juhitud mitme asutuse ponnistus. Raportis väidetakse, et suurem reguleerimine oleks viga, kuna üleilmse majanduse parim kaitse süsteemse riski vastu on terve mõistuse kasutamine kõigi poolt, kes investeerivad RKFidesse. Seega ütleb USA investoritele, et nad ise oma relvi kaasas kannaks, kuna - nagu Metsikus Lääneski - šerif ei pruugi olla lähedal, kui parasjagu abi on vaja.

Saksamaa, G8 eesistuja, ei tohiks siin alla anda.

Project Syndicate, 2007, www.project-syndicate.org