Mesopotaamia ehituskunsti taastulek

Paljud meile harjumuspärased asjad on tegelikult palju vanemad, kui me arvame. Näiteks meie esindushoonete laiade paraadtreppide, kindluseväravate või mõisahooneid valvavate lõvide päritolu otsides võime sattuda tänapäeva Eestist kaugele nii ajas kui ka ruumis: muistsesse Mesopotaamiasse ehk Kahejõemaale, praegusesse Iraaki, mille enam kui 5000 aasta vanusest kultuurist pärinevad inimkonna vanimad kirjatükid, astronoomia ja meditsiin, suur osa piiblilugusid ja mõõtmatu hulk muud kultuuripärandit.

Arvatavasti kõige kuulsamad ehitised kogu Mesopotaamia ajaloos on tsikuraadid ehk astmiktemplid. Nagu suurem osa Mesopotaamia arhitektuurist, ehitati needki põletamata savist tellistest. Kuna savi pole ilmastiku ja aja suhtes kuigi vastupidav, pole meie ajani säilinud ainsatki tervet tsikuraati, nii et nende ülemiste korruste kuju teame vaid linnu kujutavate bareljeefide järgi.

Olemuselt oli astmiktempel tohutu mitmeastmeline savimass, mille tipus asetses tempel ise koos jumalakujude ja preestritega. Kahtlemata jätsid linna kohal kõrguvate templite treppe mööda kulgevad kirevad rongkäigud usklikele sügava mulje. On oletatud, et keset lauskmaad kerkinud mäesuurused rajatised pididki meenutama neid esimestena rajanud sumeri rahvale nende varasema kodumaa mägesid. Vanim säilinud tsikuraat paikneb Uri linnas (piibli järgi pärines sealt paljude rahvaste esiisa Aabraham). Praegu asub selle kõrval USA lennuväebaas, tänu millele see baasist märksa vanem ehitis eelmise aasta alguses ajalehefotosid ehtis. Kõige tuntum on aga tänini Babüloni tsikuraat, kus asus peajumal Marduki tempel. Kreeka ajaloolane Herodotos kirjeldas seda seitsmekorruselise kolossina, mille iga korrus oli ise värvi. Piiblis nimetati seda aga Paabeli torniks - seal segaski jumal rahvaste keeled ära, nii et inimesed enam üksteisest aru ei saanud ja taevani kerkiva torni pooleli pidid jätma.

Algne Paabeli torn oli klassikaline astmiktempel, meie tunneme seda märksa paremini hilisemate kunstnike piltide kaudu, mil ajaloolise ehitisega midagi tegemist pole. Vaevalt artikli servas seisva pildi joonistanud hollandi kunstnik Pieter Brueghel vanem otseselt Samarra Suurest Mošeest inspiratsiooni sai, kuid nüüdseks võime kohata kruvitorne ka täiesti ootamatutes kohtades. Kuulsad ehitised võivad meid mõjutada ka siis, kui me neist tegelikult midagi ei tea.

Kindlasti ei saa Mesopotaamia arhitektuurist rääkides jätta mainimata üht seitsmest maailmaimest: kuninganna Semiramise rippuvaid aedu Babülonis. Vaatamata nimele oli tegemist siiski mitte rippkonstruktsiooni, vaid suure mitmeastmelise katuseaiaga. Kuid tollase ehituskunsti jaoks oli suur saavutus seegi: maja, mille konstruktsioonid suutsid kanda suuri mullamassiive, niisutust ja terveid puid. Meie, kelle viimne kui põllulapp on metsast raadatud, ei kujuta naljalt ettegi, kuivõrd muljetavaldav on selline asi maal, kus iga puu on inimese istutatud, kõige kõrgemad taimed on tihtipeale vaid jõeäärsed kõrkjad ning väljaspool linnu katab vaatevälja liiv.

Enamik lihtinimeste maju ehitati aastatuhandete vältel üsna samamoodi nagu Araabiamaades siiani tehakse: põletamata savitellistest laotud seintega ühekorruselisele elumajale tehakse nii palju ruume, kui esialgu vaja on, ning pere kasvades rajatakse uued toad vanade külge. Nii ongi tänavad käänulised ja majad sopilised, ulatudes teinekord tänavaäärsest uksega seinajupikesest kaugel eemal asuva siseõueni. Palavus sunnib aga ehitama majale vähem aknaid ja magama öösiti katusel - stseenid, mida "Tuhande ühe öö" juttudeski ohtralt kirjeldati. Ehkki praeguseks on sinnagi jõudnud moodne ehituskunst, rajati muistsel ajal suurem osa kuningapaleesid samamoodi plaani ja korrata, lihtinimeste majadest eristas neid vaid suurus.

Kui Thor Heyerdahl kõrkjalaevaga Tigris 1977. aastal Iraagist India poole teele asus, ilmus meilgi pilte alast, kus ta oma laeva ehitas.

Piiblis Eedeni aiast välja voolama pandud Eufrati ja Tigrise jõe suudmes elavad sooaraablased kasutavad tänini majaehituseks teist sama iidset meetodit. Eestlased on harjunud rookatustega, ent Mesopotaamia tohutute soode elanikud ehitasid kõrkjakimpudest terveid maju. Savist ju sohu ei ehita, kõrkjad on seevastu piisavalt kerged, võivad ka otse veepinnal hulpida ning üleujutuste ajal tõusevad lihtsalt koos jõepinnaga kõrgemale. Et sealkandis üleujutusi esineb, teame meiegi - Noa laevast on ju igaüks kuulnud. Oli lihtrahva hoonetega, kuidas oli, kuid riikliku tähtsusega rajatistele on igal ajastul erilist tähelepanu pööratud. Juba viis tuhat aastat tagasi ülistati Uruki kuningat Gilgameši maailma vanimas eeposes selle eest, et ta tegi Urukile linnamüüri, milletaolist varem nähtud polnud. Tõsi, need müürid säilinud pole, kuid meil on küllalt hea ettekujutus mitmejärgulistest kaitsevöönditest Babüloni ümber esimesel aastatuhandel eKr. Babüloni peavärav olid pühendatud armastuse ja sõja jumalannale Ištarile, kaunistatud tellistest tahutud ja kirevalt glasuuritud väravat valvasid fantastilised olevused. Värava koopiat võime näha ka Eestile palju lähemal - Berliinis Pergamoni muuseumis.