Valime tippjuhid avalikult

Kas Maailmapanga presidendi Paul Wolfowitzi mured saavad lõpuks katalüsaatoriks tõelisele muutusele Maailmapangas? Kas ometi kord lõpeb arhailine tava, mille kohaselt USA president määrab ühepoolselt maailma kõige tähtsama arenguagentuuri juhi?

Silmitsi erakorralise noomitusega panga valitsusmeelselt järelevalvekomiteelt ja oma professionaalse personali avaliku mässuga on Wolfowitzi lootus lonkida läbi oma ametiaja kolme viimase aasta nõrk. Vahetu lärm käib ümber määratult helde töö- ja edutamistasu, mille Wolfowitz määras 2005 oma tüdruksõbrale hüvitisena pangast lahkumise eest, et sillutada teed oma saabumisele. Ajal, mil pank on rõhutanud oma kõrgeid juhtimisstandardeid kui arengu võtit, on selle korralduse hiljutine paljastamine andnud tõsise hoobi panga usaldusväärsusele.

Kuid isegi kui Wolfowitzi lõpuks sunnitakse lahkuma, ei saavutata midagi, kui USA presidendil George W. Bushil lubatakse kokkuvõttes valida tema asemik, nagu USA presidendid on teinud alati alates panga asutamisest pärast II Maailmasõda. Selle asemel tuleks panga juht valida avatud ja läbipaistvas protsessis, mille sihiks on valida parima kvalifikatsiooniga kandidaat kas USA-st, Euroopast või arengumaailmast.

Muidugi on suureks osaks Wolfowitzi nõrkusest praegu viis, kuidas ta sai oma töökoha "näo järgi" ametissenimetamisena USA administratsioonilt, mis on nõrk rahvusvahelise koostöö osas. Maailmapank on rahandusalane arenguorganisatsioon. Wolfowitzi taust USA riigidepartemangus ja kaitseministeeriumis ei andnud talle tõelist kompetentsust või kogemusi kummaski valdkonnas. Selle asemel sai ta kuulsaks oma rolliga USA läbikukkunud Iraagi-sõja arhitektina. Muidugi on Wolfowitz hiilgav, kuid tundub mõeldamatu, et avatud, läbipaistev ja mitmepoolne valikuprotsess oleks tema Maailmapanga juhiks valinud.

Ma jõudsin sellele järeldusele, kuigi mulle on meeltmööda Bushi administratsiooni soov olla katalüsaatoriks muutusele pangas. Olen pikka aega kaitsnud panga raskuskeskme nihutamist laenamiselt otsetoetustele - poliitika, mida Bushi administratsioon jõuliselt heaks kiidab. Kuid kellegi valimine ilma ilmselge tausta või kogemuseta majanduse arengus ei ole viis, kuidas selles vallas edasi liikuda.

Avatum valikuprotsess oleks muidugi esile tõstnud asjaolu, et Wolfowitzi tüdruksõber pangas töötas. See võib tunduda triviaalne probleem, kuid ei ole seda, arvestades panga ranget kurssi kaitsta end onupojapoliitika vastu. Kui Wolfowitz oleks muul moel vastupandamatult kõige kvalifitseeritum kandidaat, võinuks valikukomisjon leida tee probleemi peeneks käsitlemiseks avatult ja läbipaistvalt, kuid arvestades tema küsitavat sobivust töökohale, võinuks tüdruksõbra probleem ta diskvalifitseerida.

Miks läheb maailm vaguralt edasi olemasolevaga ja laseb USA-l dikteerida panga kõrgeimat ametikohta? See on kurb lugu halvast üleilmsest juhtimisest. Euroopa ei astu USA teele ette, kuna soovib säilitada Euroopa samavõrra vananenud privileegi panga sõsarinstitutsiooni Rahvusvahelise Valuutafondi juhi puhul.

Aasial ei ole suurt muud valikut kui alistuda USA ja Euroopa sulitempudele, kuna on mõlemas organisatsioonis alaesindatud. Mis puutub Aafrikasse, on selle liidritel vastumeelsus üldse midagi teha või öelda, mis võiks katkestada Maailmapanga heldete andide voo.

Paljud inimesed, kaasa arvatud ma ise, on pikka aega kaevanud Maailmapanga ja IMF-i juhtide valikuprotsessi üle. Kuidas suudavad pank ja fond jätkata paigast paika käimist, pidades arenguriikides loenguid heast juhtimisest ja läbipaistvusest, kuid mitte lubada muutuse toimumist oma kodades?

Ikka ja jälle teevad mõlemad organisatsioonid probleemist rääkides ainult tühje sõnu. Seniajani ei ole nad aga näidanud tõelist soovi muutusteks. Ausalt öeldes teeb IMF-i juhatus otsusekindlaid pingutusi, et anda dünaamiliste esilekerkivatele majandustele, eriti Aasias, rohkem sõnaõigust fondi juhtimises. Kui seda protsessi piisavalt kaugele arendatakse, on see lõpuks katalüsaatoriks vajalikele muutustele.

Kahjuks edenevad IMF-i tasakaalustavad pingutused teosammul. Maailmapangas ei tundu üldse midagi juhtuvat.

Võib-olla, kui Gordon Brownist saab Suurbritannia järgmine peaminister, suudab ta rikaste riikide G7 gruppi veenda muutusi juhtima. Fondi valitsusmeelse järelevalvekomitee juhina mõistab Brown probleeme sama hästi nagu iga teine.

Võib-olla osutub aga Wolfowitzi langemine katalüsaatoriks. Võib-olla tuleb lõpuks järgmine Maailmapanga või IMFi president väljastpoolt nende tavalisi piirkondi. On olemas piisavalt suurepärase potentsiaaliga kandidaate väljastpoolt Ameerikat. Lõuna-Aafrika rahandusminister Trevor Manuel on osavalt teeninud Maailmapanga järelevalvekomitee juhina ja oleks suurepärane Maailmapanga president. Ja ikka peab see olema nõuetele vastav ameeriklane. Kuidas oleks Bill Clintoniga?

Ühel või teisel moel tuleb panga ja IMF-i juhi valikuprotsessi viivitamatult parandada. Wolfowitzi langus ütleb meile kõige selgemalt seda, et olemasolevaga leppimise aeg on läbi.

Kenneth Rogoff on Harvardi Ülikooli majandusteaduse ja riikliku poliitika professor ja endine IMFi peaökonomist.

Copyright: Project Syndicate, 2007. www.project-syndicate.org