Sihikindel riskija Raudsepp

Viimasel ajal on taas sagenenud vene keelt kõnelevate inimeste väited, et neid ei oodata siin, raske on tööle saada ja keele pärast kiusatakse taga. Mis Teie sellest arvate?

Ma ei ole midagi sellist kunagi kogenud ega kohanud.

Kuid üldiselt on vene inimesed vähem nõudlikud kui samaväärsel ametikohal oleval eestlased.

Mis mõttes?

Ma mõtlen palga osas ja ambitsioonides. Vene inimene küsib vähem palka ja annab endast rohkem.

Kas Teie küsisite ka vähem?

Jah, küsisin, kui Säästumarketisse ostujuhiks läksin. Ma küsisin aastal 2001 brutopalgaks 10 000 krooni pärast katseaja läbimist. Ja ma küsisin sihilikult vähem, sest tahtsin väga töökohta suures ettevõttes, firma tuntus oli oluline. Lisaks väärtustab vene inimene vähem vaba aega ja pühendub rohkem tööle.

Nüüd purustasite müüdi väga töökast eestlasest.

Ei, ei. Eestlane on väga töökas ja tubli ning ambitsioonikas, muide, venelane on vähem ambitsioonikam. Venelasele on palju tähtsam töökeskkond, eestlased on orienteeritud rohkem tulemusele.

Teil on eeskujulik klassikaline karjäär.

Pigem tagasihoidlik. Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud ehk varem kaubandusega alustada.

Pole ta nii tagasihoidlik midagi - põetajast suurfirma tippjuhiks.

Küsimus on selles, kas see valik oli õige, et alustasin põetajana, aga kaugele jõudsin kaubanduses. Või olnuks õigem alustada kohe kaubanduses ja nii kiiremini jõuda sinna, kus praegu olen.

Kahetsete praegu, et varem kaubandusega ei alustanud?

Ei, seda küll mitte. Kuigi ma lõpetasin keskkooli väga hästi, vaid kahe neljaga, ning mul olid kõik eeldused olemas kõrgkooli astumiseks. Tol ajal aga ei olnud kõrghariduse omandamine nii populaarne. Samuti tahtsin saada elukogemust välismaal. Meditsiinikool pakkus õppimisvõimalust rahvusvaheliste programmide alusel Taanis ning valisingi selle kooli. Pärast kooli lõppu läksin lapsehoidjaks Rootsi. Samal ajal otsisin meditsiinitöötajana tööd ka mujal välismaal. Kirjutasin isegi Saudi Araabiasse, kuid sealt vastati, et nad ei aktsepteeri Eesti haridust.

Millise kogemuse Rootsis töötamine andis?

Eestisse tagasi tulles oli mul selge, et edasise karjääri jaoks pean minema kõrgkooli. Kuna ma aga iseloomult ei ole med-töötaja, otsustasin hakata õppima EBSis.

Tänu väiksele ja tundmatule Saksa firmale Bijju Janette sain karjäärile kaubanduses aluse. CVsse sain märke juhikogemuse kohta ning see tõigi läbimurde. Samas firmas töötades tekkisid ka tutvused Säästumarketi juhtidega, kes mind tähele panid.

Mainisite, et ei ole andjatüüp, olete siis pigem võtja?

Mitte päris seda. Kuid juhil peavad olema nii andmine kui ka võtmine tasakaalus. Minul on need pooled tasakaalus ning ma tundsin, et ma ei ole ilmselt õige suhtumisega meditsiinitöötaja.

Miks just kaubanduse vastu huvi tekkis?

Ma olen üsna riskialdis inimene. Kaubanduses tuleb pidevalt ja kiiresti otsuseid vastu võtta - keskkond muutub väga kiiresti. Samuti meeldib mulle see, et tulemust näeb üsna kiiresti.

Kuis siis alguses minema hakkas?

Kandideerisin Säästumarketisse, võitsin konkursi ning sain puuviljade ostujuhiks. Seal läks mul päris hästi. Aastaga suutsin käivet kasvatada ligikaudu 18 protsenti. Hästi läks ka siis, kui pärast ülevõtmist sai minust Kesko Foodsi puuviljade ostujuht. Ühinemistega alustasin tööd juba Rimis.

Te oskate ennast hästi müüa, julgete oma väärtusi esile tuua?

Eestlased vast nii avatud tõesti ei ole. Kas see just minu konkurentsieelis on, ei tea, kuid selline avatus ja otsekohesus on juhile olulised.

Võib-olla valiti mind Säästumarketisse seetõttu, et julgen riskida. Puuviljaäri on väga muutlik. Riskimisjulgus tuleneb ilmselt mu vene päritolust. Kes riski väldib, ei ole edukas.

Kas suhtute samamoodi inimestesse, keda tööle võtate?

Ühelt poolt ma ootan kandideerijailt samasugust suhtumist - samasugust pühendumust. Samas otsin inimest, kes mind tasakaalustaks. See on mu sisemine väike konflikt.

Kaua ja palju on räägitud müüjate vähesusest. Mis juhtunud on?

See pole ainult kaubanduse probleem, see on kogu teeninduse valdkonna probleem. Ühelt poolt on kasvanud klientide arv, teisalt ka ostujõud on kasvanud.

See on meile väljakutse, et kuidas sellega toime tuleme. Ennustame, et järgmisel aastal läheb veel raskemaks.

Siin aga saaks riik ka aidata, muutes tööseadust. Näiteks on meil täiskohaga töötajate osakaal 60 protsenti ja osalise tööajaga inimesi 40 protsenti, Euroopas on see aga vastupidi. Seal võib näiteks lapsega kodusolev ema kaheks tunniks tööle minna. Kuid meil seda teha ei tohi, kuigi see oleks väga paindlik ning saaks kiiremini reageerida...

Kas ehk mängib ka see rolli, et otsustajaid on võrreldes müüjatega liiga palju?

Ei usu. See vast on praegu proportsioonis. Üldiselt on nii, et majanduslanguse ajal tuleb kulud üle vaadata ja töötunde vähendada, see tähendab nii ülemuste kui ka alluvate vähendamist. Majandustõusu ajal on vaja taas leida rohkem töötajaid.

Töötasime Irinaga koos 5-6 aastat tagasi Säästumarketis, kuhu ta tuli tööle minu alluvusse uut projekti vedama. Nimelt otsustasime sel ajal, et Säästumarket hakkab iseseisvalt välismaalt puu- ja köögivilju sisse ostma. Kuna tegemist oli uue projektiga, siis küsida polnud kelleltki, vaid tuli ise hakkama saada.

Sellega sai ta suurepäraselt hakkama: ta oli hakkamist täis, aktiivne suhtleja, julge, ei kartnud küsida, kui abi vajas. Ta on sihikindel ning noore inimese kohta ka väga ambitsoonikas. Ta ei teinud töös järeleandmisi ei endale ega ka teistele.