Toomas Vitsut: Eestis on alanud jaht ''vaenlastele''

Otsekui varrukast oli pärast pronksiööd võtta paralleel 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku riigipöörde katsega. Ometi on see võrdlus valesse konteksti paigutatud.

''1924. a ründasid Nõukogude Venemaal ettevalmistatud mässajate relvastatud salgad Eesti riiki ja selle elutähtsaid asutusi. Kuu tagasi rüüstasid Tallinna kesklinnas märatsenud noored peamiselt kauplusi ja söögikohti, purustasid aknaid ka teele jäänud kultuuriasutustel, kuid ei rünnanud strateegiliselt olulisi objekte. Raske uskuda, et sellise valiku põhjuseks oli unustamine, pigem oli tegu spontaanse reaktsiooniga. Oma rolli mängisid ka õhutajad ja Venemaa-poolne propaganda,'' kirjutas Vitsut oma blogis.

Vitsut lisab, et toona päästis noore Eesti riigi valitsuse ja sõjaväe otsustav käitumine. Nüüd aitas just valitsuse rabelev tegutsemine ja riskide ala- või vääralt hindamine välisässitustele soodsat pinnast luua. ''Samas pole valitsus tunnistanud, et midagi valesti tegi, vastupidi - süüdlasi otsitakse ikka mujalt. Jutt 9. maile kavandatud vandenõust valitsuse kukutamiseks on väga tõsine avaldus. See nõuab kindlaid tõendeid, mida paraku pole keegi esitanud ega ka mitte nõudnud,'' lisas ta.

Vitsuti hinnangul pole dramaatilistel paralleelidel 1924. a mässuga tõsiajaloolist sisu, pigem päevapoliitiline siht: sisendada mõjusamalt viha „reeturite" jt sisevaenlaste vastu ning äratada nii vanu kui ka uusi hirme massidega tõhusamalt manipuleerimiseks. Just neid võtteid on võimulolijad ajaloo vältel korduvalt oma eesmärkide saavutamiseks kasutanud.

Selle vana äraproovitud stsenaariumi järgi käivituski vaenlase otsimine, paljastamine ja verbaalne hukkamine. Meenutagem, et kohe pärast poliitiliste kolumnistide ärevaid hüüdeid 1924. a kordumisest, osutati „rahva seast" aprillikriisi tegelikule süüdlasele. Ja nagu eeldada võis ning viimase 15 a jooksul tavaks saanud, oli seegi kord süüdi Edgar Savisaar.

''Kui tänaseid sündmusi vaadata mõne aja möödudes distantsilt, tekib hulk küsimusi. Kas kangelaslik heitlus pronkskujuga ikka vääris oma tegelikku hinda? Miks valimiskampaanias sõnagagi ei mainitud seda „kingitust", mille reformistid sotsidel pakkida käskisid - s.o järsult tõusvat maksukoormust?,'' küsis Vitsut.