Loorberitel veel puhata ei saa

Taasiseseisvumise järel hakkas levima müüt, et põllumehed on äbarikud, virisevad, pole kunagi rahul ei poliitika ega ilmaga. Kujunes arvamus, et põllumajandus on teisejärguline ja seal töötavadki vähem suutlikud inimesed.

Olukord pole kunagi päris selline olnud. Erialased teadmised, eriti tootmise efektiivsust puudutavad, olid ja on head. Tollal jäi puudu eelkõige investeerimisvõimest, mille põhjused olid rakendatav põllumajanduspoliitika, maailmaturu olukord ja Eesti toodetele kehtinud kaubandustingimused.

Arvatakse ekslikult, et sarnaselt muudele majandusharudele on ka põllumajandus tegemistes üsna vaba ja riigil käed lahti poliitikat kujundada. Eesti on ELi liige, kehtib ühtne põllumajanduspoliitika. Selle kujundamises oleme ise osalenud, kuid Eesti võimalus iseseisvat poliitikat rakendada on vaid etteantud raamides. See on kiire arenguga Eestile harjumatu - ELi tänased otsused avaldavad mõju ehk 3-4 aasta pärast ja WTO omad ELile, sh Eestile alles kümne aasta pärast.

Ligi 90 protsenti tootjate tulust tuleb siiski läbi turuhindade, mitte toetustest. Seetõttu on lisaks poliitikale veel olulisem valitsev turuolukord. Vahepeal meeldisid Eesti tarbijale välismaised tooted (Saksamaa jogurt, Leedu juust, Soome margariin), seega pööras ka tarbija kohalikule tootjale selja.

Olukord on jällegi muutunud: kaks kolmandikku tarbijaist eelistab jälle eestimaist kaupa ja hinnad on sellele vastavad, kuna sageli pole enam seda eestimaist nii kerge saada.

Eesti põllumajanduse edasiseks arenguks on vajalik, et Eesti tarbija oskaks hinnata Eestis toodetut. Ka tootjad ja töötlejad ei tohiks loorberitele puhkama jääda, sest ELis on kaupade liikumine vaba, mis võimaldab hindadel piiriüleselt ühtlustuda. Ka tarbijad pole valmis maksma kõrgemat hinda lihtsalt kodumaise kauba eest, vaid ootavad lisaväärtust. Tulgu see siis kõrgema kvaliteedi, uuendusliku tootearenduse, ökoloogilise tootmise või karmimate toiduohutuse reeglite järgimise näol.