Spämmijad andsid idee HIV-i raviks

David Heckerman juhtis käesoleva kümnendi alguses Microsofti spämmivastase võitluse töörühma. Nad uurisid tuhandeid rämpskirju, et teha kindlaks tunnused, mille järgi arvuti rämpsu ära tunneks. Tõepoolest ei ole eriti raske teha arvutile selgeks, et Viagrat pakkuv kiri on tõenäoliselt spämm, kuid asjad läksid kiirelt palju keerukamaks.

Kui spämmerid nägid, et Viagra-kirjad ei lähe enam läbi, võtsid nad kasutusele sõnad „V1agra” ja „Vi agra”. Selline tegevus on väga sarnane bioloogilistele viirustele, mis muteeruvad pidevalt, et vaktsiinidest mööda pääseda.

Selline sarnasus pakkus Heckermanile, kes on nii arst kui ka doktorikraadiga arvutiteadlane, suurt huvi. Tal ei läinud kaua, et mõista: spämmi vastaseks võitluseks mõeldud tarkvara on võimalik kasutada ka bioloogiliste viiruste tõrjumisel. 2003. aastal üllatas ta kolleege, avalikustades oma plaanid võtta sihikule surmav ja kiiresti muteeruv HIV.

Heckerman tutvustas oma plaane Microsofti juhile Bill Gatesile, kes oli Heckermani sõnul plaanist vaimustuses. Peagi rajaski Heckerman Microsofti bioloogianiši, et hakata arendustööga tõsiselt pihta.

Esmapilgul võib tunduda veider, et programmeerijad tegelevad nukleiinhapetega, kuid tegelikult on tegevuses väga palju sarnasusi, sest mõlemale probleemile tuleb läheneda kvantitatiivselt.

Heckermani jaoks on spämmi ja HIVi seosed puhtalt matemaatilised. Võtame vaatluse alla sõna „Viagra”. Mõnikord võib see sõna sisalduda ka tavalistes e-kirjades. Kui teadlased uurivad tuhandeid kirju, siis nad saavad välja arvutada, mitu protsenti sõna „Viagra” sisaldavaist kirjadest on rämpskirjad. Sellest aga ei piisa. Vaja on leida veel tunnuseid, mis on spämmile omased. Iga arvuti poolt tehtud otsus hõlmab seega paljude erinevate muutujate arvestamist.

Heckermani jaoks on HIV nagu spämmer. Kui HI-viirus nakatab keharakku, siis ta kopeerib oma geneetilise materjali raku DNA-sse ning paljundab ennast seejärel. Kusjuures ta teeb seda küllalt sageli esinevate mahakirjutusvigadega, milles tema peamine tugevus seisnebki. Suurem osa neist vigadest ehk mutatsioonidest ebaõnnestuvad, kuid mõnda saadab ka edu ning taaskord on viirus pääsenud uue ravimi haardest.

HIVi uurijate üheks väljakutseks on tunda ära rakud, mis on HIV-iga nakatunud. See tegevus sarnaneb spämmi filtreerimisega, sest samuti tuleb arvestada mitmeid tunnuseid, mis sellele viitavad. Kui nakatunud rakud on leitud, siis on võimalik nendega edasi tegeleda, et viirus ei saaks kaugemale levida.

Milles on probleem? Ikka ja jälle mutatsioonid. Ka nö rakkude nimesildid, mille järgi on võimalik nakatunuid tervetest eraldada, vahetuvad. Seega on HIV-i vaktsiinid nagu viletsad spämmifiltrid, mis peavad kinni „Viagra”, kuid mitte „V1agra”. See on sundinud paljusid uurijaid alla andma. „Me oleme valanud miljardeid HIV-i vaktsiinide musta auku, kuid tulemust pole,” ütles Leroy Hood Seattle’i bioloogiainstituudist.

Kuid Heckerman ei kaota lootust. Tema arvates on võimalik arvutusvõimsuse ja tuhandete uute muutujate, kaasaarvatud patsiendi DNA, abil teha otsustav läbimurre. „Üheks võimaluseks on kaardistada mutatsioone ning uurida neid võrdluses konkreetse patsiendi immuunsüsteemiga. Kui me leiame siin teatud mustreid või seaduspärasusi, siis oleme jälle sammukese lähemal efektiivse vaktsiini loomisele. Kui aga tuleb välja, et mutatsioonid on täiesti juhuslikud, siis oleme me tõesti suure probleemi ees,” ütles Heckerman.

Ilmselt ei oota keegi Microsoftilt selles valdkonnas imesid, kuid julgustav on teada, et HIV-i murdmiseks lähenetakse asjale väga mitme nurga alt. Kes teab, ehk saadab neid edu.