Eesti jalgpalli tulevik

Olgugi et õhutemperatuur Eestimaal juba järjekindlalt nulli ümber tiirutab, on vutisõpradel jätkuvalt võimalik rahvusvahelisel tasemel ehedalt välitingimustes elamusi saada.

Kui öeldakse, et riigi esinduskoondise esinemine näitab meie jalgpalli hetkeseisu, siis noortevutt annab aimu selle ala tulevasest tasemest. Või jätkusuutlikkusest, kui soovite.

Eesti jalgpalli hetkeseis on nigel. Vähemasti A-koondise hooaeg on täiesti aia taha läinud. Kui just novembris maavõistluses Saudi Araabiaga väikest lohutust ei tule. No võib-olla oli lihtsalt kehv aasta ja järgmine tuleb parem.

Ent vaatame kaugemale tulevikku. Sellest annavad mõningase pildi sellenädalased U-17 Euroopa meistrivõistluste valikmängud Tallinnas. Eesti vastasteks on Inglismaa, Portugal ja Malta.

Pool aastat tagasi Eesti noortekoondiste peatreeneri ja noortetöö koordinaatori kohale asunud sakslane Frank Bernhardt on öelnud, et paljud Eesti noored jalgpallurid on osavad ja tehnilised, aga peahäda on selles, et Eesti noorteliigades mängitakse tunduvalt aeglasema tempoga kui rahvusvahelistes mängudes. "Rahvusvahelisel tasemel mängitakse tunduvalt kiiremini ja jõulisemalt. Heade vastastega mängides tulevad need puudused kohe välja," märkis ta ajakirjas Jalka.

Ei tea, kas küsimus on Eesti poiste aegluses või mõningas aukartuses pikkade traditsioonidega jalgpalliriikide vastu, ent seni pole meie noortel turniiril hästi läinud. Avamängus jäädi Portugali eakaaslastele alla 0:2 ja jalgpalli sünnimaale Inglismaale koguni 0:6.

Ent vaevalt meie poisid kodumurul peksupoiste ossa jääda tahavad. Täna on meie U-17 koondisel võimalus nulliseisust välja tulla. Kell 14 kohtutakse A. LeCoq Arenal Maltaga. (Samal ajal võtavad Kadrioru staadionil mõõtu Inglismaa ja Portugal.) Väikest lootust lisab see, et Maltal on seni veel kehvemini läinud kui meil. Kui Eesti väravavõrku on löödud kaheksa palli, siis Malta kollkipper on oma seljatagust pidanud pallidest puhastama koguni 12 korral. See selleks muidugi. Iga mäng algab seisult 0:0 ja lõpeb kohtuniku lõpuvilega.

On vana tõde, et jalgpallivõistkonnas on 12 mängijat. 11 väljakul ja kaheteistkümnes - fännid, pöidlahoidjad - tribüünidel. Ja selle kaheteistkümnenda mängija panust on raske alahinnata, eriti koduväljakul. Seega lähme, anname kaheteistkümnenda mängijana oma panuse meie noortekoondise edusse! Ja ühtlasi saame pildi meie jalgpalli tulevikust. Mis on perspektiivikas - sest nagu ütles Bernhardt, meil talente on.