Samurai tarkus on alles

Eurooplased viisid Jaapanisse tulirelvad ning samuraidelt võeti mõõgad ära. Teine maailmasõda ning sellele järgnenud tehnoloogiline areng on muutnud paljut, kuid sajanditepikkused traditsioonid ei kao kergelt. Peale selle paeluvad vanad tarkused ka mittejaapanlasi ning Hollywoodi kaudu on need kunstid saanud kuulsaks üle kogu lääne kultuuri leviala.

Samuraid õppisid igat moodi võitlemist maast madalast ning saavutasid oma märkimisväärseid tulemusi, teades oma alast pea kõike. Tänapäeval ei ole nii pühendunud sõdalasi enam leida, noored ei tea sageli kõrge vanuseni, kelleks saada, ning hobina ei ole võimalik kogu paketti selgeks saada. Seepärast on võitluskoolid jaganud kunstid kitsamatesse distsipliinidesse ning neid õpetatakse eraldi sportidena. Idamaised võitluskunstid on ühtlaselt populaarsed.

Õismäel Arigato spordikeskuses alustas hiljuti õpilaste treenimist aiki kunsti õpetaja Takeda koolist, belglane Bert van den Plas. Takeda kool on jaapani vanim senitegutsev võitluskunstide kool, mille katkematult edasi antud kogemus ulatub teadaolevalt kaheteistkümnendasse sajandisse. Väljapoole Jaapanit on õpetust jagatud vaid viimased kümme aastat. Bert van den Plasi sõnul on koolis õpetatavate kunstide taga tegelik võitlus iseendaga. See, mis inimesi tegelikult köidab ja inspireerib, on ida filosoofia ning selle kaudu enese mõistmine, mitte niivõrd võime hästi kakelda.

Võitluskunstide meistrid Jaapaniski ei ole enam ainult jaapanlased. Samuraide füüsilisest meelelahutusest välja kasvanud sumomaadluse tipptegija Jaapanis on eestlane Kaido Höövelson, enam tuntud nime Baruto all. "Sumo oli algselt samuraide näitemäng. Sumokad ongi samuraide järeltulijad, sellest meie patsid peas. Neil on ka kunagi mõõk. Peakohtunikul on ka täna väike mõõk vööl ja kui ta peaks eksima matši võitja selgitamisel, on tal kohus teha rituaalne enesetapp. Seda ei ole muidugi viimasel ajal juhtunud, aga legend elab," kirjeldab Höövelson.

Bert van den Plasi hinnangul on sumo sama põnev võitluskunst nagu iga teinegi, kuid rohkem pühendumist nõudev. "Sumo on enim austatud võitluskunst Jaapanis. Ma olen vaadanud nende treeningfilme ja see on minu jaoks pea uskumatu, et mõned eurooplased on sellel alal tippu jõudnud. Vaimselt on sumo treeningul vastupidamine tõeline eneseületus, see on üks karmimaid distsipliine, mida tean. Kõik toimub sumos väga kiiresti, hämmastav, kui painduvad ja kiired on nii suured mehed ja kui kiirelt nad ründavad või rünnaku eest kõrvale põiklevad. Võtab väga palju treenimist, et sinna jõuda. Sumo on välja kasvanud samuraide õpetustest. Need alluvad tegelikult samadele aiki põhimõtetele, mis on kirja pandud juba sajandeid tagasi - kuidas liikuda, kuidas ära kasutada vastase inertsi. Sellel sumo suuresti põhineb, ehkki nende juures on seda raske näha, kuna nad teevad kõike väga kiiresti. Vahel näeb seal ilusaid heiteid, kuid enamasti on liigutused väga kiired ja lühikesed tasakaalumuutused, mida vaatajal on raske märgata, kuid millest piisab, et vastane ringist välja liigutada."

Umbes 170 kilo kaaluva Kaido Höövelsoni hinnangul on sumoka kehakaal tähtis, aga mitte kõige tähtsam. "Selge on see, et alla sajakilosed vennad ei võida siin mitte kuidagi, aga saja kahekümne kanti on meil nii mõnigi. Loevad ikka tehnilisus, kiirus ja jõud. Kaal pehmendab peamiselt esimest kokkupõrget."

Baruto treenib iga päev, alustades kell seitse ning neli tundi järjest. "Siis on lõunasöögi aeg. Rohkemateks trennideks ei ole aega sumoklubides, kuna kõik söögi ja selle koristamise teeme ise. Tõsi, mina enam ei korista, kuid olen teinud sedagi. Sumokad on tänu sellele ka arvestatavad jaapani köögi tundjad ning kokad, näiteks sushi kokku keeramine ei ole probleem. Sumoga tegeledes sulandud sa kohalikku kultuuri ning enam ei ole ka sulle tähtsad isegi tähtpäevad, mida kohapeal eriti ei hinnata, näiteks sünnipäev. Oluline on hoopis maikuine Kuldne Nädal, kui terve Jaapan puhkab, see on aasta suursündmus. Minul on sel ajal muidugi trenn. Sumomaadleja puhkus on pärast turniiri, nädal vaba aega iseenda jaoks. Viimase nelja aasta jooksul olen kolm korda saanud Eestis käia," kirjeldab Höövelson elu Jaapanis.

Bert van den Plasi sõnul on Jaapani võitluskunsti õppimine samuti seotud rohke harjutamisega, kuid pead mõistma ka kultuuri ning saama vastused kõigile küsimustele. "Paljud õpetajad vastavad: harjuta seda löögiseeriat miljon korda ja siis mõistad ise. Kuid arvan, et tihti varjatakse sellega oma teadmatust või siis lihtsalt ei taheta mõnda asja õpetada. Jaapanlaste usaldust võita on raske. Takeda koolis olen ma seni leidnud kõik, mis mind huvitab. Samuti on see õpetus tavalisest karatest palju värvikam, kuna siin on rohkem relvi, noolte visketehnikaid ja muud taolist. Ühe kooli haru moodustab isegi meditsiin, kuid seda väljaspool Jaapanit ei õpetata."

Bert jaapani keelt ei räägi, teab vaid erialaseid väljendeid. Siiski on jaapani mõttelaad ning kooli filosoofia talle väga tähtsad. "Kõige külgetõmbavam ongi nende filosoofia, mis on võitluskunstide taga. Võitluskunst paistab välja lihtsalt võitlusena, kuid ta on tegelikult võitlus iseendaga. Kui sind lüüakse, siis sa ei pea mõtlema, et said pihta, vaid lihtsalt mõistma, et sa ei olnud selliseks rünnakuks veel valmis. Kõik need põhimõtted saab väga lihtsalt üle kanda ka meie tavaellu, ärisse, perekonda. Näiteks meil õpetatakse mõõkadega võitlemist, nagu kauboid seisavad kaks meest üksteise vastas ning peavad teist tabama. See on ala, kus kõige enam kaotatakse iseenda vastu. Kui sa tead, et su vastane on väga kiire, hakkad mõtlema, et pead ennast liigutama veel kiiremini, kui suudad. Juba sellele mõtlemine viib su kaotusele ja isegi kui sa nii rabistades võidad, su mõistus tegelikult kaotab. Sa pead võitma rahulikult, teades, kes sa oled, kui kiire sa oled," seletab Plas.

Bert van den Plas oli noorena ise samuti väga vaikne ja häbelik noormees: "Jaapani võitluskunstidega tegeledes see kõik taandus, mida enam ma arenesin. Õpetustes on vaime ja füüsiline tasakaal kesksel kohal. Sa ei saa olla vaimult tugev, kui keha on treenimata, ja vastupidi. Ka mina kardan, kui ma mõnda konflikti satun, kuid ilmselt palju erinevamal moel kui treenimata inimene. Mu keha teab, mis teha ohu korral. Ei ole paanikat, on meelerahu."

"Ka haiget saamine on treeningus oluline. Pead õppima haiget saama. Kui harjutad näiteks mõõgavõitlust täisturvises nii, et igasugune haiget saamine on välistatud, siis ei õpi sa õigesti, kuna teed asju, mida mõõga ees muidu kunagi ei teeks. Kerge haiget saamine käib võitluse mõistmise juurde, sama kehtib ka tavaelus, nii on see äris. Saad õppida valu mitte kartma, kuna sa tead, mis see on ja harjud sellega. Võitluskunsti filosoofia annabki kindluse elule vastu seista ilma hirmuta haiget saada. Kaob hirm elus asju ette võtta ning sa suudad rohkem ning tegelikult saad ka vähem haiget," seletab võitlustreener.

Idamaised võitluskunstid sobivad kõigile, kes end arendada plaanivad. Plasi sõnul sobivad need alad võrdselt nii meestele kui ka naistele. Amatöörsumogi peaks sobima kõigile, kuid sumomaadlus eneseteostusena on Höövelsoni hinnangul veidi muu. Seda võib teha, kui tead, et sind profisumosse vastu võetakse. "Pead endalt küsima, et kas saad sellega ikka hakkama - Jaapanisse tulek, täiesti erinev söök, ümbrus, kultuur. Igas sumoklubis tohib olla vaid üks välismaalane ning klubisid on 55." Küsimusele, miks peaks üks eesti noor sumoga tegelema hakkama, on Barutol vastus lihtne: "Ma arvan, et lastele üle maailma peaks meeldima sumomaadlus ajaviiteks."

Kaido Höövelson võtab Jaapanis ühe päeva korraga ja ei tee plaane, et kauaks sinna jääda: "Niipalju on ehk selge, et kui kunagi ära lõpetan, siis tulen Eestisse. Siiski on mul sumos veel palju teha ja võita, eesmärke, mille poole püüelda, on küll."

Fotod: Erik Prozes, Postimees/Scanpix