Kauaks jätkub naftat

Termini „peak oil”, mille eestikeelseks vastena on mõnikord kasutatud „naftatipp”, võttis 1950. aastail kasutusele USA geoloog Marion King Hubbert. Ta märgistas selle terminiga punkti naftatootmiskõveral, millest alates tootmine enam suureneda ei saa, vaid hakkab vaatamata tugevale nõudlusele pigem vähenema.

Hubberti teooria õigsust on korduvalt kinnitanud erinevate riikide kogemused. USA jõudis naftatipuni 1970. aastal. Sellest alates on USA naftatootmine pidevalt vähenenud, ehkki tarbimine on näidanud püsivat tõusutrendi, seetõttu tuleb USAl praegu importida suurem osa vajaminevast naftast.

Hubberti mudeli kohaselt on naftatootmiskõver enam-vähem kellukese kujuline – algul see suureneb kiirelt, et seejärel aeglustuda ning hakata teatud punktist ehk naftatipust alates vähenema.

Väga paljude naftat tootvate riikide naftatipp on juba seljataga. Erandi moodustavad Saudi Araabia, Iraak ja Kuveit, kes saaksid veel naftatootmist suurendada, kuid suurenevat nõudmist ei suuda ilmselt nemadki kaua rahuldada, mistõttu räägitakse sageli peagi saabuvast maailma naftatipust.

Naftatipu saabumishetke on raske ennustada, sest maailma naftavarude suurus ei ole täpselt teada. Paljud riigid ei avalda oma naftavarude kohta õigeid arve ning mitmed olulised reservuaarid on kindlasti veel ka avastamata. Samuti ei ole selge, kuivõrd edukalt ja kiirelt suudab ühiskond ümber korraldada naftale orienteeritud majanduse.

Optimistlike prognooside kohaselt saabub naftatipp aastatel 2020–2030. See prognoos hõlmab alternatiivsete kütuste ulatuslikku kasutuselevõttu. Mudeli realiseerumiseks peaks nafta maailmaturuhind suureneva nõudluse tõttu hüppeliselt kasvama, mis viib rohelisse tehnoloogiasse investeeritavate summade plahvatuslikule kasvule ja uute lahenduste kasutuselevõtule. Pessimistid aga väidavad, et naftatipp on juba möödas või kohe saabumas. Paljud pessimistlikku stsenaariumi uskujad arvavad, et mõistlikke alternatiive ei suudeta leida ning naftahinna kiire tõus viib praeguse ühiskonnakorralduse kokkuvarisemiseni.

Maailma teadaolevate naftavarude suurus on pidevalt kasvanud. Hubbert ennustas maailma naftatipuks aastat 1995, kuid see ennustus ei olnud õige. On arvutatud, et praeguse tarbimise juures jätkub naftat veel umbes neljakümneks aastaks, kuid ka kümne aasta eest arvestati, et naftat jätkub veel sama pikaks ajaks. See on loonud mitmetele optimistidele tunde, et naftatipp ei pruugigi niipea saabuda või siis on tipu asemel pigem midagi platoo laadset. Suure tõenäosusega avastatakse tulevikuski uusi naftamaardlaid, kuid veelgi suurema kindlusega võib öelda, et kasvav rahvastik ja maailmamajandus suurendavat pidevalt ka nõudlust.

Naftale alternatiivide otsimine seostub kohe uute probleemidega. Kasutusele võiks võtta biokütused, kuid nende tootmise tehnoloogia ei ole veel piisavalt arenenud ning maisist ja suhkruroost toodetud etanool teeb loodusele ja arengumaadele tõusvate toiduainete hindade tõttu kahju. Peale selle peaks nafta asendamiseks toodetud biokütuste kogus olema senisega võrreldes kolossaalne.

Kasutusele saaks võtta Arktika naftavarud, mida ilmselt ka tehakse, kuid vaevalt mõjuks see hästi sealsele tundlikule ökosüsteemile. Tõenäoline stsenaarium on, et naftavarude vähenedes pöördutakse üha enam kivisöe ja põlevkivi poole, mille varud on suured, kuid see suurendaks veelgi keskkonnareostust ega aitaks kuidagi kaasa võitluses globaalse soojenemise vastu.

Näib, et naftatipuga seonduvad vaid probleemid, kuid kindlasti ei tähenda see seda, et võiks istuda käed rüpes ja lihtsalt vaadata mis saab.

2005. aastal avaldas USA energeetikaministeerium raporti naftatipu kohta, mida selle peamise autori Robert L. Hirschi järgi Hirschi raportiks nimetatakse. Sellest raportist on saanud olulisim antud valdkonda käsitlev ülevaade, mida mõnikord ka naftatipu piibliks nimetatakse.

Raportis käsitletakse kolme stsenaariumit: esimese kohaselt ei tehta enne naftatipu saabumist mingeid ettevalmistusi, teise kohaselt valmistutakse selle saabumiseks kümme aastat ning kolmanda puhul kakskümmend aastat.

Raporti kohaselt saabub naftatipp kindlasti ning saab tõenäoliselt olema üsna järsk. Mõju majandusele on suur, eriti neis riikides, mis naftast enam sõltuvad. Naftatipu mõju kergendamiseks tuleb hakata ettevalmistusi tegema varakult, vaja oleks vähemalt 20 aastat. Kümne aastaga on see võimalik vaid väga suurte valitsuste, tööstuse ja tarbijate jõupingutuste hinnaga.

On inimkond siis juba jõudnud naftatipuni? Paraku saame seda öelda vaid mõneaastase hilinemisega. Võib-olla leitakse veel hiiglaslikke naftavälju või siis juhtub midagi tõsist Hiina ja India majandustega, kelle nõudlus ongi viimase aja naftahinna tõusu taga. Samuti võib juhtuda, et tehakse otsustav läbimurre tselluloosist biokütuste tootmisel. Kõik need tegurid võiksid aidata naftatippu edasi lükata.

Kui aga on õige pessimistide arvamus, et naftatipp on juba möödas või saabub mõne aastaga, jõuab see ilmselt üsna pea väga valusa kogemusena maailma teadvusse. Kes teab, võib-olla on viimaste aastate naftahinna kiire tõus alles algus ning praegused bensiiniliitri hinnad tunduvad aastate pärast lausa naeruväärselt odavana.