Surm ja maksud: kuidas deklareerida aktsiatehinguid

Benjamin Franklini mõttetera - miski siin ilmas pole kindel peale surma ja maksude - on küllap sama levinud kui parun Rothschildi soovitus - osta, kui veri on tänavatel, ning müü, kui hüüavad fanfaarid. Ja ehkki mõlema paratamatuses on kaheldud, on kõik katsed surma ja makse vältida jäänud ajutisteks.

Tõsi, pärast väikest võidukat sõda maksuametiga sai Tõnis Palts mõnegi maksumaksja kangelaseks. Ent lihtsurelikul on kergem võtta iga-aastast tuludeklaratsiooni täitmist loodusnähtusena, millega tuleb vaid võimalikult hästi kohaneda.

Arvestades paberikuhjadega, mille täitmine näiteks USAs tuludeklaratsiooniga kaasneb, polegi Eesti maksundusel viga midagi. Kogenud väikeinvestor võib pool tundi pärast e-maksuametisse sisenemist juba arvuti sulgeda ja teed jooma minna. Vähem kogenul, kes arvutiga päris sinasõprust ei pea, läheb muidugi kauem. Samuti spekulantidel. Olin ka ise esimesel aastal murelik: tundus, et tuleb palju lõbusat arvutamist. Ja mis ikkagi kuhu lahtrisse käib? Tegelikkus osutus siiski kardetust lihtsamaks.

Kindluse mõttes võib ehk korrata üle põhitõe: FIEd ja välismaalt tulu (sh dividende) saanud peavad tuludeklaratsiooni igal juhul esitama, isegi kui nad maksusoodustuste peale ei looda. Samas lastakse tuludest maha arvata kulusid kuni 50 000 krooni eest, nii et paljudele on sest tegevusest ka otseselt kasu.

Näiteks kantakse kuludesse õppe- ja eluasemelaenude intressid, koolituskulud, tasuta pensionikindlustuse maksed, makstud elatis, kingitused-annetused ja ametiühingumaksud. Tulu ja mahaarvamiste kokku arvutamine on lihtne liitmine-lahutamine. Tulemusest ja kummalegi kehtivaist soodustustest sõltub ka, kas abikaasadel on kasulik teha ühisdeklaratsioon. Kui mahaarvamiste järel on jääk alla 24 000 krooni, on see kõik maksuvaba. Selle peale ei saa enamik meist siiski loota.

Elektroonilist tuludeklaratsiooni saab esitada alates 15. veebruarist - tänasest. Tehtud peab see töö olema

31. märtsiks. Aega on, kuid mitte ülearu. Kuna internet on vahva, ent mitte alati töökindel, tasub see töö võtta ette pigem vara kui hilja. Viimasel hetkel kipub rahvamass niikuinii maksuameti kõiki sissepääse ummistama.

Eesti pankades tehtud aktsiatehingutest on meie sõber maksuamet müügitulu juba deklaratsiooni kandnud. Inimesele jääb rõõmu teine pool: näidata, et aktsiad pole ta arvele mitte tasuta ilmunud. Hiljuti tekkis ühel mu kolleegil küsimus, mida esitavad paljud: miks ma sellega jamama pean? Miks ei võiks maksuamet ka ostutehinguid tabelisse kirjutada? Minu mureks jääks siis vaid väljamaal tehtud tehingud.

Asi on selles, et tänapäeval pole aktsiad enam paberitükid, mille servale saab kirjutada: selle ostsin märtsis kolme krooniga, tolle aga juulis kuuega. Kontol näevad kõik üsna ühesugused välja. Nii saabki pidada aktsiatehingute üle arvestust kahel viisil.

Üks võimalus on mõelda nii: mille ostsin esimesena, selle ka müün esimesena (seda meetodit kutsutakse inglisekeelse lühendiga FIFO: first in, first out). Näiteks: jaanuaris ostsin 10 Nokia aktsiat hinnaga 10 dollarit, juulis veel 10 hinnaga 15 dollarit. Septembris müüsin neist 10 maha, 20 dollarit tükk. Deklaratsiooni kirjutan: 10ga ostsin, 20ga müüsin, tulu 10 korda 10 ehk 100 dollarit miinus tehingukulud (neid ei maksa ära unustada, pikapeale saab kokku päris olulise summa).

Teine lubatud arvestusviis on kaalutud keskmise meetod: müüdud aktsia soetamismaksumus leitakse, jagades võõrandamise hetkeks olemasolevate samanimeliste väärtpaberite soetamismaksumuse summa nende arvuga. Nokia näite puhul: 10 korda 10 pluss 10 korda 15 teeb 150, 20 aktsiaga jagatult on kasum aktsia kohta 7,5 dollarit, kokku 75 dollarit.

Milles seisneb erinevus? Pika aja peale teevad mõlemad meetodid muidugi sama välja, summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Küll aga sõltuvad sellest vahesummad - ja nende pealt küsitakse makse. Nii võimaldab meetodi valik tulusid aastate vahel mingil määral ühtlasemalt jagada. Teisest küljest jällegi tuleb kord valitud meetodi juurde jäädagi, muidu läheb arvestus sassi. Ja et aktsiatehingute kahjumi saab ühest aastast teise üle kanda, pole vahe kuigi suur.

Küll aga peab eesti rahva edasikestmise huvides rõhutama, et lastest on edukale investorile palju kasu. Iga alaealise lapse pealt kasvab maksuvaba tulu 2000 krooni kuus (sellest aastast isegi 2250). Ning see on ju puhas kasum, kaheksateist aastat järjest.