Ettevaatust, pisiasjad toidus!

Ettevaatust "tervisliku" supertoiduga, hoiatavad keskkonnaorganisatsiooniga BUND seotud Saksa toiduaineeksperdid. Vitamiinidega rikastatud vesi ja spordijoogid, jäätis, šokolaad ja kartulikrõpsud, milles on kunstlikult vähendatud rasva, süsivesikute ja kalorite hulka ning suurendatud valkude, ballastainete ja vitamiinide sisaldust, võivad olla vägagi ebatervislikud. Nagu ka kauasäilivad, kuid pakendil olevate kirjade järgi justkui konservandivabad toiduained. Enamasti on selliste saavutuste taga nanotehnoloogia, mis võimaldab muu hulgas optimeerida toiduainete füüsikalisi ja keemilisi omadusi.

Saksamaa suurim keskkonnaorganisatsioon BUND (Saksa sektsioon globaalses keskkonnaorganisatsioonis Friends of the Earth) avaldas värsked uurimistulemused, milles on muu hulgas välja toodud 93 tervisele kahjulikku nanoosakesi sisaldavat toodet Saksa toiduaineturul. Globaalselt on sama uurimuse kohaselt ringluses aga kogunisti 600 nanoosakesi sisaldavat toiduainet, lisaks 500 nanotehnoloogilist pakendit.

Nanoosakeste sattumisel organismi on tagajärjeks neeru-, südamelihase- ja maksakahjustused, nanoosakesed võivad muuta DNAd ja kahjustada immuunsüsteemi, väidavad BUNDi eksperdid. Nanotehnoloogia kahjulikkust tõestavate uurimuste hulk üha kasvab, kuid poliitikud pole senini pidanud vajalikuks nanotehnoloogia kasutamist toiduainetööstuses seadustega piirata. Enamgi veel - tootjad ei ole kohustatud ka nanotehnoloogiliselt muundatud ainete kasutamisest pakendil teavitama. Tarbijal pole mingit võimalust end kahtlasest tehnoloogiast säästa, ja see peab muutuma. Nii, nagu peab näiteks olema kirjas, kas on kasutatud geneetiliselt muundatud aineid, peab olema nähtaval kohal ka märge "nano".

"Toiduainetehnoloogia ei võta nanomaterjalide kasutamisega seotud riske tõsiselt," oli BUNDi teadusnõukogu esimees Wilfried Kühling Berliinis toimunud pressikonverentsil nördinud. "Kuna nanoosakesi sisaldavatel toiduainetel pakendil märgistus puudub, siis on tarbija teadmatuses. Vastav informatsioon puudub ka asjaomastel ametkondadel," lisas Kühling.

Nanomaterjale kasutatakse toiduainetes, toidulisandites, aga ka köögitarvetes, pakendites ja taimekemikaalides. Firmad, mis toodavad nanoosakesi toiduainetööstusele, on näiteks BASF ja Evonik Industries. Kes on aga nende kontsernide kliendid, on teadmata, kuna tootjafirmad ei ole kohustatud vastavaid andmeid avaldama.

Erandiks on vaid need juhud, kus nanotehnoloogia on müügiargumendiks ja pakendil suurelt kirjas. Näiteks Samsungi või Daewoo nano-hõbedaioone sisaldavad külmkapid või ka toidulisandeid tootva firma Vitafosan nano-toidulisandite sari.

Toiduainetööstus on nanotehnoloogiasse investeerimisest huvitatud, kuna nanoosakesed on keemiliselt ja füüsikaliselt tugevama mõjuga kui sama aine n-ö normaalse suurusega osakesed. Ühte ja sama ainet kulub seega tänu nanotehnoloogiale tunduvalt vähem. Tugevam reageerimisvõime tähendab ühtlasi aga ka seda, et organismi sattuvad ained on mürgisemad.

Eestis nanoteemaga tegeletud veel ei ole. Juhtivate toiduainetööstuskontsernide tippjuhid loobusid teema kommenteerimisest.

"Küsimus on huvitav, kuid loobuksin kommentaari andmisest - ei pea end sel teemal piisavalt pädevaks," kirjutab Pere juht Peeter Raudsepp.

"Ma ei ole seda teemat valmis kommenteerima, kuna ma ei ole sellega tegelenud," annab teada ASi Põltsamaa Felix tegevjuht Anti Orav.

Nanokapslitesse peidetud maitse-, värvi- ja konserveerimisaineid kasutatakse näiteks vorstitööstuses.

Nanotehnoloogia kasutamisega seotud ohtusid on väga vähe uuritud.

Suurem osa riiklikest ja erasektori finantsidest voolab innovatsiooni ja tootmisse, vaid murdosa riskide väljaselgitamiseks vajalikke testidesse. BUNDi eksperdid nõuavad, et seni, kuni pole teada, kui suured on nanotehnoloogiaga seostuvad ohud toiduainetööstuses, tuleb nende tarbimine ära keelata. Saksa valitsus peab viivitamatult lõpetama toiduainete, pakendite, köögitarvete ja põllumajanduskeemia müügi, kus on kasutatud nanotehnoloogiat. Lisaks tuleb kehtestada reeglid nanotehnoloogia märkimiseks pakenditele, et tarbija teaks valida, kas ta nanotoodet ostab või mitte.

Näiteks sool, tuhksuhkur, ketšup ja majonees sisaldavad voolavust parandavat ränidioksiidi. Viimane on loomulikul kujul tervisele kahjutu, kuid nanoosakesteks vähendatult muutub ränidioksiid tervisele kahjulikuks, kuna suudab siis tungida väga sügavatele rakutasanditele. Samuti sagedasti kasutatav titaandioksiid, mis muidu on kahjutu, võib nano kujul rikkuda DNAd ja rakufunktsioone. Üha sagenevad Crohni tõve juhud, aga ka vähk, pannakse just organismi tasakaalu rikkunud nanoosakeste arvele.

Vale on rääkida nanotoidust. Siis peaks rääkima ka mikro-, piko- jne toidust. Õige on nanotehnoloogiaga muudetud toit.

Nanotehnoloogia abil muudetud toidu kahjulikkuse ega ka kasulikkuse kohta teaduslikke töid ei ole. Talupojaloogika ütleb lihtsalt: mida kaugemale naturaalsusest, seda rohkem probleeme.