Reet Weidebaum: Liiga väike, et olla normaalne

Reeda igapäevatöö on rõõmus ja kirju segu ürituse- ja reisikorraldusest, reklaami-, müügi- ja meediatööst, esindamisest-tervitamisest-vahendamisest ning paljust muust. Värskelt ametissesaanud kultuuriesindajal sai nipp, kuidas väike riik meedia tähelepanu äratab, selgeks juba esimese tuleprooviga. Juhtus see 2004. aastal ööl vastu 1. maid, kui Eesti koos üheksa teise riigiga võeti vastu Euroopa Liitu. Sel puhul oli Berliini südalinnas asuval Pariisi väljakul suur pidu ja liitujamaid tutvustavad üritused.

Mida aga sel puhul selga panna? Nõu polnud Reedal küsida kelleltki. Õnneks oli tal kaasas kunagi ühe Olde Hansa ürituse jaoks Riina Põldroosi tehtud uhke keskaegne kleit. Reet arvas, et kleit on piisavalt huvitav ja pidulik ning ajab asja ära. Kui vastne kultuuriesindaja Pariisi platsile jõudis, avastas ta oma suureks üllatuseks, et peale tema polnud riietumisega keegi kolleegidest oma pead vaevanud - kõigi teiste uute liikmesriikide esindajad olid riides täiesti tavaliselt. Poola, Tšehhi ja Ungari vaidlesid omavahel, kes tervitab Euroopat südaööl suurtes telekanalites. Et see Eesti võiks olla, ei tulnud loomulikult jutukski. Aga eetrisse läksid just Eesti hümni laulev rahvariietes Nooruse koor ja kostümeeritud kultuuriesindaja.

Reet Weidebaumi jaoks oli see hea õppetund - kui rivis on 10 riigi kultuuriatašeed, pälvib tähelepanu see, kes millegi ootamatuga silma paistab. "Kui on vastutusrikas esinemine, peab riie olema eriline," teab Reet nüüd, "siis pääsed ekraanile, isegi kui oled väikese riigi esindaja."

Esimesest edust innustust saanud, jälgib Reet hoolega, et olulistel vastuvõttudel ja üritustel käies välimusel väikegi huvitav aktsent juures oleks. Protokollilistel üritustel peab muidugi klappima kõik pealaest jalatallani. "Mind pole tegelikult elu sees riided huvitanud," ütleb Reet enda kui tavakodaniku iseloomustuseks.

Lemmikvärvid on Reedal must ja punane, eriti punane, ja neid värve kannaks ta parima meelega kohe iga päev. Punases ja mustas on kultuurisaadik kohtumisel Dilemma toimetajaga ka ühel reedesel pärastlõunal Berliini Eesti saatkonnas - must jakk, mustad püksid, mustad kingad ja nende vahelt energiast pakatavalt välja kiiskamas kärtspunased sukkpüksid ning pluus. "Ma jumaldan punast, aga see on ohtlik värv, mis tuleb välja kanda, et mitte mõjuda litsakalt. Õiges toonis ja koosluses on punane aga super," ütleb Reet. Punast on teatud eluetappidel asendanud ka muud värvid, nagu näiteks fuksiaroosa või oranž, aga need faasid on ruttu läbi saanud ja Reet on punase ning musta juurde alati tagasi pöördunud. Kõige parema meelega käiks Reet üleni punases, aga see eeldab väga head stiilitunnetust, mida ta enesekriitiliselt enda puhul arvab nappivat.

Kui Reet ideedega hätta jääb, on ta näiteks oma endise ülemuse Signe Kivi käest nõu küsinud. Signe on Reeda sõnul karm, aga superhea pilgu ja stiilitundega nõuandja. Üldine põhimõte Reeda riietuse juures on aga pärit teatriaegselt nahakunstnikust sõbrannalt: "Kristel õpetas olema julgelt mina ise, lisades sinna juurde alati väikese kiiksu."

Praegu on Reeda üks suuri lemmikuid Aldo Järvsoo punane Kihnu korsetiga õhtukleit. "Vau!" öeldakse selle kleidi kohta vastuvõttudel. Lähemal järelepärimisel võib Reet uhkusega öelda, et tegemist on moodsa käsitlusega Eesti rahvariidest. Reet palub siinkohal tervitada kõiki Eesti moekunstnikke, kes tegelevad rahvusliku teemaga. "Oma loomingu maailmale tutvustamiseks kasutage ära meiesuguseid," soovitab ta. Saatkondades üle maailma on Eesti esindajaid palju, neil endil pole aega ega alati oskustki eriliste moodide väljaotsimisega tegeleda. Küll aga liiguvad nad palju ringkondades, kus Eesti ehtekunstnike ja disainerite tööde vastu huvi saab äratada.

Aldo Järvsoo kleit, mida kandes ei ole võimalik mitte silma paista, jõudis Reedani väikese ringiga. Aldo endaga Reet kohtunud ei ole. Reedale oli tema rahvuslikel teemadel kollektsioon juba ammu silma hakanud ja naine pidas plaani moekunstnikuga kontakti võtta, kuid siis tuli hurmava punase kleidiga lagedale kolleeg, kes oli kleidi tellinud, kuid ei tihanud nii ekstravagantset riietuseset siiski kanda. Reedale sobis kleit nagu valatult ja nii saigi see tema omaks.

Reeda teine suur lemmik on Ulve Kangro villane, Setu motiividega väike must kleit. Selle avastas ta Tallinna vanalinnast Meistrite hoovis asuvast poest, kus müügil võrratult peened kootud ja tikitud kleidid. Nagu alati, olid äralennuni loetud tunnid. Kleit oli aga liiga pikk... Poemüüja sai telefonitsi kätte äsja Tallinnast Setumaa poole teele läinud kunstniku Ulve, kes otsa ringi pööras, kleidile järele tuli ja selle ühe ööga kodus lühemaks heegeldas. Tagasi Tallinna jõudis kleit järgmisel päeval kulleriga. Kootud Setu mustriga kleit on ehe käsitöö, ikka astutakse ligi ja uuritakse rõivaeseme päritolu kohta. "Kohtumistel on niimoodi hea võõrastega jutule saada. Selgitad tikandi päritolu ja detaile, millel on kõigil oma lugu. Minu kleidi heegelmotiivid on pärit Setu erilisest värvilisest käterätipitsist." Edasi saab jutuga minna Eesti rahvakunsti ja eluoluni üldisemalt. Ots on rõivatriki abil lahti tehtud.

Rahvariie ja rahvaloomingu ainetel tehtud riietus töötab hästi ka messidel. Kui reas on tuhanded pakkujad, siis tõmbab külastaja pilku ikka vaid väga omanäoline. Moderniseeritud rahvariie on Saksamaal suhteliselt haruldane - kui Baieri nn Tracht-Mode välja arvata - ning see pakub inimestele huvi. "Paljud tunnistavad, et ei tea Eestist midagi, heal juhul, et Riia on Baltimaade pealinn, hädapärast ka seda, et oleme Euroopa Liidus," selgitab Reet. Nii on alati kasulik ükskõik mis moel anda edasi sõnumit, et oleme olemas, ja selgitada, et Eesti on avastamist vääriv, tsiviliseeritud ja turvaline paik.

Algsel tasandil tööd on veel palju teha. Samas pole Reet kohanud ühtegi sakslast, kes on käinud Eestis ja kogetus-nähtus pettunud. Niisiis tuleb pingutada kõigepealt selle nimel, et tuldaks, ja selleks peab reisijana kaalutlevas ja hinnatundlikus sakslases kõigepealt huvi äratama.

Reet usub, et õhtusele vastuvõtule sobib rahvariide mõjutustega kostüümis minna ka äriinimestel. Ikka jälle samal põhjusel, et nii on võimalik teistmoodi olla, tähelepanu äratada ja jutuots lahti teha. Asjalikule ärikohtumisele lausa Kihnu trois ilmuda oleks riskantne, liigne reeglite murdmine ei pruugi konservatiivsetes ja turvalist partnerlust hindavates sakslastes usaldust äratada.

Noorena õmbles Reet kõik riided alates mantlitest ise. Palju nippe sai omandatud Eesti Draamateatris kostümeerijana töötamise ajal sealsetelt õmblejatelt. Nüüd pole ise õmblemiseks enam aega. Kui välja arvata see väike detail, et nööbid vahetab Reet poest ostetud riietel alati kohe ära. Nii on võimalik masstoodangule lihtsa vaevaga isikupärane noot anda. Masstoodangu osas on Reeda täielik lemmik Monton. Hästi sobivad ka Bastioni riided. Ivo Nikkolo meeldib väga, aga viimase lõiked kahjuks miskipärast ei istu.

"Eesti moodi saaks hästi ka Saksamaal müüa," arvab Reet. Näiteks Berliinis on letid täis teismeliste kribu-krabu, aga stiilset mõistliku hinnaga kontoririiet leiab vähe. Eestis seevastu on valik suur. Reet kiidab Eesti toodete ehedust, naturaalseid materjale ja korralikku õmbluskvaliteeti. Välismaa kolleegid juba teavad, et kui Reedal on seljas jälle midagi erilist, siis küllap on see pärit Eestist.

Reeda rõivakapis on olemas ka Mulgi motiividega kampsun ja aksessuaaridena kasutusel rahvariidevööd, sõlekesed ja vilditud taskud. Ja muidugi värvilised sukkpüksid - värviline jalg tõmbab pilku. Lisaks mõningad vaheldust võimaldavad sallid ja õlasallid.

Mis kord tee Reeda riidekappi juba leidnud on, see sealt naljalt ei lahku - näiteks üht ema kootud kampsikut kannab ta väikeste vahedega juba tubli 20 aastat. Pealegi, nagu ta ise ütleb: kui kannatlikult ootad, jõuab mood alati ka sinu riidekapini. Ning uusi huvitavaid asju Reet väga kergesti ei leia. Lemmikpoodideks on Saksamaal elades kujunenud Grines ja Fischer Mode, peamiselt Saksa disainerite riideid müüvad väheste eksemplaridega poed.

Kindel põhimõte on, et kõik rõivad peavad olema n-ö kohvririided - sellised, mida on võimalik sõidus olles kohvrist välja võtta ja muretsemata-triikimata selga panna. Nii langebki valik naturaalsetest materjalidest väikest stretškiudu sisaldavatele riietele.

Margiteadlik Reet ei ole. Küll aga hindab naine originaalsust. "Versacet ja Guccit võib Berliinis osta igaüks, kel küllalt raha on," ütleb Reet kerge muigega, ning õnneks liigub ta ka ringkondades, kus ei pea firmamärgi pärast pingutama.

Tore vahejuhtum meenub Reedale paari aasta tagusest Berliini filmifestivali avapeost, kuhu punasele vaibale tulevad kokku staarid üle kogu maailma.

Reet pani peole selga ühe oma ammustest lemmikutest, Bastioni umbes 10 aasta vanuse musta plisseeritud torukleidi. Sarnasest kangast, aga maailmakuulsa Jaapani disaineri Issey Miyake kleite hakkas samal hooajal suure reklaamikampaania saatel Berliinis müüma Prantsuse kaubamaja Galeries Lafayette hirmkalli raha eest. Nii kandis ka Berlinale avapeol keegi daam sealt soetatud fantastilist komplekti ning seiras selge hämmeldusega tundmatut Reeta, kel seljas sarnane, kuid siiski Berliinis tundmatu variant. Reeda jaoks on see üks armsamaid kleite, mida ta lubab kanda surmani välja.

Ehetest rääkides ei oska Reet kulla ja briljantidega midagi peale hakata. Küll on aga tema kollektsioonis popehteid, koralle, merikarpidest ja puidust ehteid. Nagu ka mitmeid lähedaste kingitud armsaid asju. Nii särab Reedal rinnas isa kingitud päikesepross. "Seda nähes muutuvad inimesed rõõmsaks, eriti talvel, kus mul oleks nagu oma päike alati kaasas." Lemmikud on ka Eesti ehtekunstnike kingitud ordenilinti meenutav trikoloori ja hõbedast pihlamarjaga rinnanõel ja kurje vaime eemale peletav pihlakapuust käevõru.

Jalanõud ja käekott peavad olema heal tasemel, neid oskavad inimesed igal pool märgata ja hinnata. "Mis sul seljas on ja kust see pärit on, ei tea täpselt keegi. Aga korraliku nahast hea kinga tunneb kaugelt ära," teab viimased viis aastat head maitset hindavates ringkondades ringi liikunud kultuurisaadik. Kuna jalavari peab olema ka mugav ja vastupidav, on lemmikuks saanud Thierry Rabotini toodang. Omapärase kujuga šikid mustad kingad istuvad Reeda jalas kui valatult. "Pean palju ja kiiresti liikuma, enamasti jalgsi, mistõttu jalanõu peab olema mugav ja kvaliteetne."

Kotte on Reedal mitmeid, aga et igapäevatöös peavad enamasti ära mahtuma A4-formaadis trükised või sülearvuti, siis eelistab kultuuriatašee ringi liikuda oma truu kaaslase Camel Active'i seljakotiga. "Paremat pole leidnud, kuna seljakott peab olema kerge, mahukas, kliimakindel ega tohi olla nii kallis, et peaks selle kadumise või kulumise pärast pidevalt pabistama," põhjendab Reet oma kotieelistust. Tilluke ridikül seevastu on tema arvates täiesti mõttetu riistapuu - eks katsu vastuvõtul korraga hoida kotikest, klaasi, taldrikut, anda-võtta visiitkaarte ja suruda viisakalt kätt. Tegelikult peaksid tema arvates kõigil õhtukleitidel olema väiksed kavalad huulepulga-nimekaardi taskud.

Üks lemmik on Reedal siiski ka kottide seas - mingi tundmatu firma oliivikarva kunstkarusnahkne kott, mis seestpoolt on soe ja karvane, suur ja mahukas. Muidugi, üks punane kott peab punast jumaldava daami garderoobis samuti olema.

Inimesel on kolm nahka - oma, riietus ja ruum, tsiteerib Reet Weidebaum kokkuvõtteks kusagilt kuuldud tarkust. Kõik kolm peavad kokku klappima ja nad ei tohi sind segada. Ja veel paneb Reet südamele, et eestlasel tuleb olla eriline: "Wir sind zu klein, um normal zu sein," öeldakse saksa keeles selle kohta tabavalt - "Me oleme liiga väikesed, et olla normaalsed."

Fotod: Indrek Susi