Kiiresti tõusvad tarbekaupade hinnad lausa kisendavad modernse elu põhitõde, mida paljud poliitikud, eriti läänes, ei soovi meil kuulda lasta - maailma loodusressursid on ammenduvad ja kui miljardid inimesed Aasias ja mujal vaesusest välja rabelevad, mõjutab see ka lääne tarbijaid. Samuti on hinnamehhanism palju parem viis loodusressursside jaotamiseks kui sõdade pidamine, mida lääne suurriigid eelmisel sajandil tegid.
USA halvasti läbimõeldud biokütuste toetusprogramm näitab, kuidas reageerida ei tohiks. Selle tunnistamise asemel, et kõrged kütusehinnad on parim viis stimuleerida energia kokkuhoidu ja innovatsiooni, on Bushi administratsioon kehtestanud USA farmeritele tohutud subsiidiumid, et biokütuste tootmiseks teravilja kasvatada. Sellest, et see on äärmiselt ebaefektiivne vee- ja maakasutuse suhtes, ei hoolita.
Lisaks toetub USA ja muu maailm isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt ikka peamiselt tavapärastele fossiilkütustele, kuni süsivesinikuajastu lõpule jõuab (vähesed meist elavad selle päevani). Pealegi on hiiglaslike põllumajandusmaade suunamine kütusetootmiseks kaasa aidanud nisu ja muu teravilja hinna kahekordistumisele. Kui kümnetes riikides on toidumässud, kas pole siis aeg tunnistada, et kogu idee oli tohutu eksitus, kuigi hästi mõeldud.
Teine vale käik on ettepanek, mis hiljuti pani kaks Ameerika presidendikandidaati ajutiselt kõrvale heitma bensiiniaktsiisi. Kui kiiduväärt ka ei oleks püüe aidata madala sissetulekuga autojuhtidel kiiresti kerkivate kütusehindadega hakkama saada, ei tuleks seda teha sellisel moel.
Bensiiniaktsiisi tuleks tõsta, mitte langetada. Kurb tõsiasi on, et nafta hindasid kõrgena hoides teeb OPEC keskkonna säilitamiseks rohkem kui lääne poliitikud, kes püüavad pikendada ökoloogiliselt jätkusuutmatut lääne tarbimiskultust.
Kui praegune üleilmne majandusbuum lõpeb, mis ilmtingimata juhtub, siis tarbekaupade hinnad langevad järsult vähemalt 25%, üsna võimalik, et 50%. Lääne poliitikud rõõmustavad ja väljendavad kergendustunnet, et vähem raha liigub arengumaailma ebademokraatlikesse riikidesse.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”