Kas USA rahandusministril Hank Paulsonil on mõtet Lähis-Idas ringi sõita, toetades regiooni kõva dollari vahetuskursi säilitamist, samas kui Bushi administratsioon süüdistab Aasia riike, et need ei lase oma valuutat dollari suhtes kiiremini revalveerida? Kahjuks pärineb see jultunud ebajärjekindlus pigem USA jätkuvast majanduslikust ja finantsalasest haavatavusest, kui peegeldab mingit majandusloogikat.
Selle asemel, et dollari kursi säilitamist propageerida, nagu Paulson seda teeb, peaks USA toetama IMFi kulissidetaguseid pingutusi naftavaluutade ja dollari lahtisidumise edendamiseks.
Võib-olla muretseb Bushi administratsioon, et kui naftariigid dollaristandardi hülgavad, muudab praegune dollari nõrkus suunda. USA peaks aga tunduvalt rohkem muretsema oma ikka veel suureneva kaubavahetuspuudujäägi kiirema korrigeerimise pärast, mis mitmel moel on aluseks hiljutisele halbade hüpoteeklaenude kriisile.
Administratsiooni mitmesuunaline püüdlus USA tarbijate probleeme edasi lükata, kaasa arvatud superlihtne raha- ja eelarvepoliitika, põhjustab kõigest suurema kriisi riski lähitulevikus. Ei ole raske ette kujutada kogu strateegia bumerangina tagasilöömist 2009. aasta alguses, peatselt pärast seda, kui järgmine USA president ametisse asub.
Muidugi ei tähenda naftavaluutade tugevdamine (Pärsia lahe riigid, Lähis-Ida, Venemaa) üleöö USA kaubavahetusbilansi suunamuutust.
Kuid naftariigid annavad suure osa maailma väliskaubanduse ülejäägist ja nõrgem dollar aitaks mingil määral USA ekspordile kaasa.
Copyright: Project Syndicate