Lõunamaiselt kuum suvi ka Jaapanis

Kohalik rahvas on selliseks olukorraks hästi kohastunud. Poodidest saab odavalt rätikuid, kuhu kuivatada pidevalt voolavat higi. Neid kannavad ka jaapanlased, kas lihtsalt ümber kaela või peas, et päike viimast arunatukest välja ei aurutaks.

Mõnedel on päikesevarjud ja osa neist näevad välja sama romantilised, nagu armastas kanda daam koerakesega.

Samas nooremad inimesed järgivad skaalal mugav-moodne kindlalt moodi. Olgu sooja palju tahes, neil on seljas mitmekihiline riietus ja jalas tugevad tanksaapad, ilmtingimata kollased.

Tõusva päikese maa inimestest kõneldes väärivad äramärkimist kaks selget loomujoont, nii et pole patt rääkida jaapanlaste rahvuslikust eripärast. Need on ülim seadusekuulekus ja abivalmidus.

Näiteks linnaliinibussis keegi piletit ei osta, neid lihtsalt pole. On aga tabloo bussi ees, kus kirjas tariifid vastavalt läbitud vahemaale. Väljudes paneb iga reisija täpse summa bussijuhi juures olevasse korjanduskarpi, juht seda üle ei loe. Kui täpset raha pole, saab vahetada.

Kuna bussid liiguvad, võib järeldada, et süsteem toimib ja keegi ei peta.

Kui soovite Jaapanis autot rentida, siis Eesti rahvusvaheliste juhilubadega teid rooli ei lubata. Nimelt on Jaapan allkirjastanud rahvusvahelist liiklust reguleeriva Genfi konventsiooni, Eesti aga Viini oma.

Mis sellest, et ei väljanägemise ega sisu poolest ei erine need load kuigivõrd, aga konventsiooni number on dokumendil vale ja kõik - silma kinni ei pigista, käige jala.

Jala käimine pole aga nii ränk, kui esialgu tundub, isegi arvestades asjaoluga, et Jaapanis ei ole kombeks tänavanimesid ja majanumbreid igale majale kirjutada. Tihti, kui nõutult rongijaamas või linnatänaval ringi vaatasime, astusid jaapanlased palumata meie juurde ja pakkusid abi.

Ühel juhul näiteks kulus vanemal meesterahval seletamisega tükk aega, enne kui mõistsime, kuhu minna. Pärast vaatasime, et mees jätkas oma teekonda joostes.

Jaapanis tasub olla tähelepanelik, sest kord abi pakkununa tõmbuvad kohalikud viisakalt paar sammu tagasi ajaks, kui võõramaalased omavahel nõu peavad, ega naase oma tegemiste juurde, kui te pole abipakkujat tänanud ehk vabaks andnud.

Suheldud saab sealmaal aga igal juhul, mis sest, et Jaapanis pole eurooplasele tuntud võõrkeelte kõnelemine üldiselt levinud. "Irasshaimase" - kõlab teie sisenedes üle poe või restorani iga sel hetkel vaba müüja või ettekandja suust tervitushüüd.

Esimest korda seda kogedes olete rabatud ootamatusest ja ehmunud nii suurest tähelepanust. Samuti saadab teid lahkumisel koori häälekas tänu - "arigato gozaimashita". Väike asi, aga meeldiv.

Pindalalt Saksamaaga võrreldav Jaapan on suur riik - ligi 4000 saarel elab 128 miljonit inimest. Kiire ja mugav on sõita rongiga. Neid on igas kiirus- ja hinnaklassis alates kohalikest, mis seisavad kõigis peatustes ja milles saate veeta tunde, ning lõpetades 300 km/h sõitvate kiirrongidega, mille jaoks on oma rööpad.

Tõsi, transport on väga kallis. Kiirrongi pilet Kyotost Nagoyasse maksab ca 550 krooni, vahemaa on nende linnade vahel 150 km. See-eest jõuate kohale aga poole tunniga.

Bussis-metroos on pileti hind 20 krooni või rohkem sõltuvalt vahemaast. Sestap tasub osta päeva- või mitmepäevapileteid. Muide, mitmekesi reisides võib sageli osutuda kõige odavamaks sõiduvahendiks takso.

Muud hinnad on Jaapanis mõistlikud. Viisaka hotelli saab üheks ööks 300-400 krooniga inimese kohta. Valida on lääneliku toa/hotelli ja ryokan'i ehk jaapanipärase toa vahel. Viimasel juhul tuleb magada põrandal, kuid uni on sama magus.

Meeldejäävaim oli meie öömajadest Koyasani linnakese noortehotell, mida pidas vanaldane abielupaar oma puumajas. Lükanduksed oli paberist n-ö klaasidega, vaade avanes Jaapani aeda - siit kogemus, kuidas vanasti sealmaal elati.

Kes sooja ei kannata, siis varsti on käes üks Jaapani kahest peamisest meelisajast - sügisene stiilipidu -, mil mägede nõlvadel lähevad punaseks vahtrate lehed.

Fotod: Ade Soon