Mida Teile õlle kõrvale?

Viimane hitt on endise Ida-Berliini Lichtenbergi linnaosas avatud kõrts nimega Firma Juures. Mis firmaga tegu on, peavad vihjama ukse kohale riputatud jälgimiskaamera, nurgas seisev elektrilise kirjutusmasinaga ülekuulamislaud ja Saksa Demokraatliku Vabariigi kiirreageerimisüksuse vormis politseinukk.

Endisele idasakslasele pikalt seletada vaja pole - teemaks on muidugi Stasi, kurikuulus Ida-Saksa julgeolekuorgan, mis tegeles aastakümneid oma kodanike jälitamise, ülekuulamise ja represseerimisega. "Tulge meie juurde, muidu tuleme meie teile järele!" meenutab siinne silt Stasi tööpõhimõtet. Kundel on võimalik end mängult Stasi mitteametlikuks kaastöötajaks registreerida, saada tunnistus varjunimele Külaline ja kindlustada endale sellega püsikliendi 10-protsendiline soodustus. Riiulil on meeleolu loomiseks kotike sildiga "Toimikud, käsitsi purustatud" ja vanad lintmakid ning tuhaurn kellegi E. H. initsiaalidega (väike vihje sellele, kes mäletab, mis oli Saksa Demokraatliku Vabariigi valitseva partei viimase peasekretäri nimi).

Firma üks omanikke, 60aastane aastaid töötu abirahast elanud Willi Gau on rääkinud, et Berliinis ei ole mõtet kõrtsi avada, kui ei ole ideed. Stasi peale ei olnud raske tulla, arvestades, et kõrts asub kohe endise julgeolekuministeeriumi lähedal. Satiiriliselt tõsiseks nimetab Gau Stasi teema ekspluateerimist kõrtsis, ent ajakirjanduses on kõrtsi nimetatud maitselageduseks ja ohvrite solvamiseks.

Erinevalt natsisümboolika kasutamisest ei ole aga Stasi teema ekspluateerimine kuidagi keelatud. Kõrtsi läheduses on näiteks Stasi muuseum, kus räägitakse külastajatele värvikaid lugusid julgeolekutöötajate argielust. Oma silmaga võib näha nii Stasi töövahendeid - arvake ära, kui palju erinevaid võimalusi on varjatud jälgimiseks - kui ka süveneda näiteks jälitatava tagumikult lõhnaproovide võtmise metoodikasse.

Ka maitse ja maitselageduse üle võib vaielda. Edukalt müüb Berliinis õlut näiteks ka Kempsu-nimeline kõrts, saksa keeles Klo. Sisenejaid pritsitakse veega, naistele lastakse tuult seeliku alla. Õlut juuakse ööpottidest kõrrega, vorste ja hapukapsast süüakse siibrist ja istutakse kempsupottidel. Sisustus näeb välja nagu kolikamber või prügiladu. Salvrättide asemel on laual kempsupaberirullid, taustaks mängitakse roppe laulukesi. Eriti lõbus olevat siis, kui juba parajalt vindiste külaliste ees hakkavad kõikuma elektriliselt liigutatavad lauad.

Kelle nõrgad närvid selliseid pikantsusi välja ei kannata ja kes tahab olla ka ideoloogiliselt korrektne, võib varju otsida pimebaarist Unsicht-Bar. Siin ei pea midagi ei vaatama ega nägema, kottpimedas saalis tuleb pimedate ettekandjate toodav toit manustada käsikaudu. Keskenduda saab täielikult lõhna- ja maitseelamustele ning kaassööjate sisukale vestlusele. Kes tahab minna kempsu või suitsu tegema, peab pimedas tee leidmiseks paluma ettekandja abi.

Täiesti vabalt võib aga Berliinis leppida ka illusiooniga südasuvise mere kaldal rannaliival dringi nautimisest. Strand-Bar ehk rannabaar on Berliinis väga moes, neid on siin kümneid. Ja kuigi merd ei ole, on ainult jõed ja kanalid, sobivad liiv, lamamistoolid ja päikesevarjud nende juurde suurepäraselt.

Illusioon müüb koguni nii edukalt, et niinimetatud rannabaare võib juba leida ka täielikult tühermaalt, vett ja randa asendavad siin papile maalitud palmid ja vesi, mõned potitaimed ja muidugi ohtralt voolav õlu.