Tootjad pistavad rinda koos võistlejatega

Seda loogikat on kinnitanud nii ujujad basseinis kui ka sprinterid jooksurajal. Kui võrrelda spordivarustust tootvate firmade võimalikku kasu Pekingi olümpialt ning üritada nendest teha pingerida, siis tõusevad väga tugevalt esile kaks firmat - Speedo ja Nike.

Speedo on selgelt nende olümpiamängude võitja tootjate arvestuses. Michael Phelps võitis oma kaheksa olümpiakulda, kasutades seda Speedo ja NASA koostöös väljatöötatud ujumisriietust, mida paljud nimetavad tehnoloogiliseks dopinguks. Kombinesoon kannab nimena lühendit LZR ehk Laser. Tänavu püstitatud 41 rekordist ujumises on 37 ujutud Speedo kombinesooniga.

Kombinesooni hind on praegu 5500 krooni. Tavakodanikele tuleb see suurepärane spordileiutis, mida Pekingis kasutab 90% ujujatest, müüki selle aasta lõpus. Ühendriikide firma Joyce Julius Associates, mille ülesandeks on arvestada sponsorluste väärtust ettevõtetele, kinnitas, et Phelpsi võitudest tekkinud tähelepanu ning olümpiavõitja pidevad teleesinemised on juba praeguseks toonud Speedole sisse 36 miljonit krooni. Rääkimata sadadest miljonitest, mis hakkavad voolama turunduses, mida veab kostüümi edu.

Teine suurfirma, kes uusimaid tehnoloogiaid Pekingis kasutab, on Nike, kes debüteeris Pekingis oma uusimate naelikutega, vaid 62 grammi kaaluvate jalatsitega, millel koodnimi on Flywire ehk eesti keeles Kärbsetraat või Lendjoonestik. Täpsustuseks - paar jalanõusid kaalub 62 grammi. Eelnevalt kuulus kaalurekord Michael Johnsoni kuldsetele naelikutele, seda 112 grammiga.

Need digitaalselt kokku sulatatavad jalatsid on ka võrreldes varasemate ketsidega väga odavad toota, kuna ei koosne väga kallist ega ka suurest hulgast materjalist. Põhiline võit tuleb mugavusest ning tundest, nagu sa ei kannakski midagi jalas.

Nii Nike kui ka tema rivaal, Saksamaa spordigigant Adidas on lubanud kõik olümpial kasutatud ning debüteerinud jalanõud laiemale avalikkusele müüki paisata kas augusti lõpus või septembri alguses.

Eesti Ujumisliidu presidenti Indrek Seid ja Kergejõustiku Liidu peatreenerit Aivo Normakut ei olnud võimalik kommentaariks tabada.

Dopinguks peetakse enamasti eri medikamente, millega üritatakse tõsta inimese võimekust, vastupidavust ning vaimset tasakaalu.

Enamasti räägitakse anaboolsetest steroididest. Viimasel ajal on tõusnud jututeemaks tehnoloogiliste lahenduste dopinguks nimetamine. Räägime siin peamiselt Speedo ujumisülikonnast, NASA tehnoloogial põhinevatest "isejooksvatest" ketsidest või vestist, mis vähendab inimese kehatemperatuuri kuumas temperatuuris võisteldes.

Eesti Antidopingu Sihtasutuse nõukogu liige Kristjan Port sõnas, et väga raske on tehnoloogia arengut nimetada dopinguks, kuna tegemist on avatud ja kõigile kätte saadavate uuendustega ning need ei ole ohtlikud.

"Tulemuste parandamise nimel võib ju võtta ka arstimeid niikaua, kuni need ei ole ohtlikud. Siis tuleks piir ette panna. Tehnoloogiale ei saa kätt ette panna, kuna iga ala ja selle entusiastid tahavad, et see spordiala areneks ning oleks atraktiivne," sõnas Port.

Port lisas, et rekordid on paranenud tänu õige valiku põhimõtetele. Tehnoloogia areng spordis on hea, leiab Port, kes sõnab, et kui bambusridvalt mindi teivashüppes üle fiibrist versioonile, paranesid tulemused 10%. "Aga seda ju kõigil. Tegemist on nii Speedo kui ka Nike'i turundusega," sõnas Port.