Poolkõva suhtumine pakendiseadusesse

Ühel päeval kõnelesin ühe omavalitsuse keskkonnaspetsialistiga, kes ütles, et ta pigem ei tahaks pakendijäätmete teemaga tegeleda. Mõistetav ja inimlik. Natuke hiljem taipasin, et nendest klotsidest, kes "pigem ei tahaks pakendijäätmete teemaga tegeleda", saaks terve seina laduda.

Pakendiaktsiis on maks nagu iga teinegi. Kui ühel päeval Liviko lõpetaks alkoholiaktsiisi maksmise, siis läheksid ilmselt päris mitmel maksuametnikul silmad punni ja vererõhk tõuseks. Et aga juba kolm aastat pole mitusada pakendiettevõtjat oma pakendeid kogunud ega ka pakendiaktsiisi maksnud - see on väiksema tähtsusastmega seik. Pulss jääb seda tõika nentides samaks.

Ükskord läks üks keskkonnainspektor inspekteerima ühte pagaritööstust. Pagaritööstus väitis, et tema ei saada koduturule pakendatud kaupa. Keskkonnainspektor jäi seda uskuma ja lahkus. Samal ajal veeti pagaritööstuse sisehoovist piparkooke välja. Pakendatud piparkooke. Koduturule.

Riigihangete seaduse kohaselt ei tohiks riigihankele üldse kvalifitseeruda ettevõte, kellel on maksud maksmata. Kui riigihangete seas ringi vaadata, siis paistab, et pakendiaktsiisi maksmata jätmine ei sega mingilgi viisil riigihankeid võitmast.

Kindlasti laieneb riigihangete seaduse põhimõte, et maksuvõlglaselt ei ole avalikul sektoril ilus teenuseid või kaupu osta, ka väiksematele tehingutele. Kui aga minna suvalisse riigiasutusse või omavalitsusse, siis kardetavalt on neist igaüks ostnud teenust või kaupa ettevõttelt, kes oma pakendeid ei kogu ega pakendiaktsiisi ei maksa. Alates toitlustusest ja nimekaartidest ning lõpetades ehitus- ja remonttöödega - tasuta sõidu nautijaid on ohtralt.

Sellises olukorras võib tekkida küsimus, et miks siis peaksid taaskasutusorganisatsioonid oma tööd pühendunult tegema? Ja et kas need 2521 ettevõtet, kes taaskasutusorganisatsioonidele on oma pakendialased kohustused delegeerinud, on naiivsed? Saaks ju ka teisiti. Vastus juba järgmises Äripäevas?