Riik on hüperaktiivne vaidleja

On loomulik, et riik ei teosta ainult avalikku võimu, vaid sõlmib võrdse partnerina ka tsiviilõiguslikke lepinguid. Paratamatult võib pooltel täitmise käigus ilmneda erimeelsusi. Majandusraskuste ajal tasub vaadata, kuidas riik vastasseisud lahendab ja kuivõrd kulutab maksumaksja raha kohtuvaidlustele.

Arenenud riikides lahendatakse umbes 50-70% kohtusse jõudnud vaidlustest kompromissiga, nii et kohus ei pea otsust tegema. Ka meil on seadusandja tsiviilkohtumenetluse seadustikku kirjutanud nõude, et kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik.

Selline on riigi juhis kohtule ja vaidlevatele pooltele. Kuid kas riik ka ise vaidleva poolena enda üleskutset järgida võtab? Reeglina mitte!

Enamasti jääb kompromiss kohtuvaidluses riigiga selle taha, et puudub ametnik või organ, kes julgeks võtta vastutuse öelda, et advokaatide väljakaubeldud või vastaspoole pakutud tingimused on mõistlikud.

Otsustusvõimetus ilmneb isegi siis, kui kompromissi tingimused on riigile soodsad. Nii jääbki kompromiss riigiga reeglina tegemata ja hilisem kohtuotsus on temale sageli palju ebasoodsam.

On ette tulnud juhtumeid, kus kohtunik, kes on ka riigi esindaja, teeb ministeeriumi kaudu vaidluses osalevale riigile ettepaneku sõlmida kompromiss ja esitab oma ettepaneku tingimustega. Ministeerium ei võta ettepanekut isegi kaaluda ja ignoreerib seda täielikult.

Skisofreeniline olukord - üks riigivõimu haru osutab teise tegevusele passiivset vastupanu!

Võimukandjate otsustusjulguse puudumine põhineb paljuski hirmul meedia hukkamõistu ees. Kardetakse, et kompromissi kasutatakse poliitilises võitluses spekulatsioonide levitamiseks jms.

Olukorda tuleb muuta, sest kompromiss on enamasti mõlemale poolele majanduslikult kasulik: hoitakse kokku kulusid ja pooled võivad ka tulevikus koostööd teha.

Lahendus on kehtestada õigusaktiga kompromissi otsustamise kord, et välistada mõttetuid spekulatsioone ja süüdistusi. Protseduurireeglites on võimalik ette näha, kes on pädev kompromissi sõlmimise üle otsustama, kellelt võetakse arvamused pakutud tingimuste kohta.

Riigil on aeg hakata seadusi täitma. See eeldab senisest märksa suuremat kompromissivalmidust kohtuvaidluste korral.